Sooviga võtta kokku lõppev kooliaasta ning uurida, kuidas suvel tõhusalt puhata ja miks mitte ka ekraanivabalt digioskusi arendada, vestles ProgeTiigri arendusjuht Kirke Kasari Tallinna Reaalkooli informaatikaõpetaja Kailit Taliaruga.
Kailit töötab Tallinna Reaalkoolis informaatikaõpetajana aastast 2009. Informaatika on tema hinnangul aine, mis on ajas pidevas muutumises, mistõttu on enda koolitamine ja väike uudishimu ainult kasulik. Seetõttu armastab ta end iseloomustades kui õppiv õpetaja.
Kui sa mõtled tagasi lõppevale kooliaastale, siis mis tunne sind kõige rohkem saadab? Oli see pigem väljakutseid täis või hoopis eriliselt inspireeriv?
Lõppev kooliaasta pakkus nii väljakutseid kui ka inspiratsiooni. Suurimaks proovikiviks kujunes ChatGPT ja teiste vestlusrobotitega „võistlemine“. Tuli ümber mõtestada varasemad ülesanded nii, et need suunaksid õpilasi iseseisvalt mõtlema ja analüüsima, mitte piirduma ainult genereeritud vastustega. Rakendasin rohkem probleemülesandeid, mis algul küll tekitasid õpilastes vastupanu, kuid said ajapikku nii enamiku õpilaste kui ka minu lemmikuteks.
Õppeaasta jooksul pakkusid inspiratsiooni kolleegid, kes kasutasid tehisintellekti ainetundides sihipäraselt: sisenditesse põimiti õpitulemused ja õpilaste olemasolevad teadmised, mille põhjal vestlusrobot lõi ülesandeid ja suunas edasiõppimist. Vestlusroboti kaasamine ainetundidesse ei tähendanud õpetajale vaba aega, vaid nõudis eelnevaid katsetusi sobiva sisendi leidmiseks ning õpilaste toetamist ka tunnis. Sedasi saab vahel teisi ainetunde ka digis teha. Samavõrra inspireerisid mind uued õppematerjalid ning erinevad koolitused.
Kas mõni tore või ootamatu seik seoses õpilaste või informaatikatundidega jäi kuidagi eriti eredalt meelde?
6. klassi informaatika tunnis on teemaks masinõpe (ML) ja kuidas mudelid õpivad. Tunniülesandena õpetasid õpilased masinat, kasutades roheliste tomatite ja punaste õunte pilte. Kui nad hiljem testisid mudelit rohelise õuna pildiga, otsustas masin 73% tõenäosusega, et see on tomat. Õpilaste spontaanne reaktsioon: „Nii loll masin!“ viis aruteluni, miks on oluline mõista masinõppe põhimõtteid ja kuidas sisendandmed mõjutavad tulemusi. 5. klassid võtsid helitöötluse teema juures taskuhäälingu loomise ülesande innukalt vastu. Tulemuseks valmisid sisukad ja iseloomuga saated, milles oli nii loovust kui ka koostegemise rõõmu.
Suvi on ukse ees – kuidas sa tavaliselt puhkad? On sul juba mõni lemmikviis end digimaailmast välja lülitada?
Puhkuse ajal naudin kõige rohkem vaikseid toimetusi maakodus – nokitsen, värvin, ehitan ja toimetan aias. Loodan, et suve alguses jõuavad kohale uued aknad, et saaks enne paikapanekut raamid ära värvida. Eelmisel suvel pooleli jäänud terrassi tahaks sel aastal lõpuni teha. Pinterestist kogutud ideed ootavad juba elluviimist. Lisaks meeldib koos lastega Eestimaad avastada – pakin lapsed autosse ja sõidame lihtsalt mööda väikseid kohti ringi. Näiteks eelmisel suvel sattusime Avinurme rahvariiete näitusele. Tavaliselt on ööbimiskoht kokku lepitud, muu sünnib sõidu pealt. Just selline aeglane kulgemine ja kiirustamata avastamine aitabki digimaailmast välja lülituda.
Kas oled mõelnud ka suve jooksul end õpetajana kuidagi täiendada või uueks õppeaastaks valmistuda? Või lased end lihtsalt vabaks ja kogud vaimu sügisel?
Augusti keskpaik toob kaasa informaatikaõpetajate suvekooli, mis on minu jaoks saanud oluliseks uute ideede ja mõtete vahetamise kohaks. Alates õpetajatee algusest on mind saatnud küsimus, kas informaatikaõpe jääb väheste koolide ja entusiastide vedada või leiab see TI-hüppe valguses laiemat kõlapinda ka riiklikus õppekavas. Suvekoolis saab lisaks sisulisele tööle kohtuda ka endiste kursusekaaslaste ja kolleegidega üle Eesti. Need hetked pakuvad nii tuge, inspiratsiooni kui ka uut hoogu sügisesse.
Kuidas sina soovitaksid suvel oma digioskusi arendada… ilma et peaks pidevalt ekraani taga istuma? On sul mõni nipp või “ekraanivaba” harjutus?
Õppiva õpetajana õppisin ühel koolitusel, kuidas mõtlemisse tekib selgus, kui joonistad oma teekonna paberile. See sobib suurepäraselt ka digioskuste arendamise planeerimiseks. Suvel on hea hetkeks aeg maha võtta ja visandada, kus sa praegu oled, kuhu tahad aasta pärast jõuda ning millised oskused, tööriistad või kogemused sind sinna aitavad. Tore on teekond ette võtta koos kaaslasega, kellega koos edasi liikuda, kellelt küsida või kellega aeg-ajalt oma samme peegeldada.
Millise mõtte või lootusega läheksid sa uuele kooliaastale vastu? Midagi, mida tahaksid teistmoodi teha või millele rohkem rõhku panna?
Uuele kooliaastale läheksin vastu sooviga panna rohkem rõhku sellele, et õpilased mitte ainult ei kasutaks tehisintellekti tööriistadena, vaid ka mõistaksid, mis TI tegelikult on. Sel kevadel katsetasin 6. klassiga HK Unicorn Squadi, Raspberry Pi ja Google’i koostatud AI materjale ning soovin nende ja teiste vahenditega teekonda jätkata. Õppiva õpetajana innustas mind ka töövarjutamise idee, soov oleks kevadel alustatud ideega jätkata ning varjutada teisi informaatikaõpetajaid Eestimaa eri paigust. Ennekõike annab külaskäik uue pilgu enda õpetamisele ja uusi ideid tundidesse. Õpetamine ei ole eksam. See on õppimine.
Intervjueerija Kirke Kasari on Harnos IKT hariduse arendusjuht. Spetsialiseerunud haridusasutuste digivõimekuse arendamisele ning ProgeTiigri programmi elluviimisele. Vastutab IKT hariduse edendamise ja õpetajate koolituste eest, toetades õpilaste tehnoloogiaalaseid oskusi üldhariduskooli igal kooliastmel.