Kuidas sünnivad traditsioonid, mis kasvatavad põlvkondade kaupa tehnoloogiahuvilisi noori? Mis paneb õpetajaid ja õpilasi aastast aastasse panustama üritustesse, mis loovad rõõmu, enesekindlust ja esimesi eduelamusi tehnoloogiamaailmas?
Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastab intervjuus Rain Sirel – Laiuse Jaan Poska Põhikooli õpetaja ja haridustehnoloog, nelja lapse isa ning üks Eesti pikaajalisemaid robootikaõpilasürituste eestvedajaid.
Rain on olnud Laiuse Jaan Poska Põhikooliga seotud ligi kaks aastakümmet. Ta alustas infojuhina, kuid vajadusest ja huvist kasvasid tema rollid kiiresti informaatika‑ ja ettevõtlusõpetajaks, haridustehnoloogiks ning mitmete ringide ja algatuste juhendajaks. Täna tegelevad tema juhendamisel õpilased minifirmade loomisega JA Eesti programmi alusel, korraldavad kooliperele õpilaskohvikuid ning astuvad esimesi samme robootika ja programmeerimise maailmas. Lisaks juhendab Rain algklasside liiklusringi ja robootikaringi ning on pühendunud seitsmendike klassijuhataja.
Üheks tema kõige tuntumaks ettevõtmiseks on Laiuse robootikapäev, mida ta on korraldanud juba üle kaheteistkümne aasta. Alguse sai see koolidevahelisest mõõduvõtmisest ja kasvas ajapikku maakondlikust sündmusest üleriiklikku huvi pälvivaks, kuid samas teadlikult lapsesõbralikuks ja turvaliseks robootikapäevaks. Selle teekonna olulisteks kaaslasteks on olnud mitmed Eesti robootika eestvedajad ja kolleegid Vello Mägi ja Heli Toit ning naabermaakonnast Velle Taraste ja Leelo Ambos, kelle panus elab edasi igas uues võistluspäevas.
Raini lugu räägib püsivusest, kogukonna jõust ja siirast usust sellesse, et tehnoloogiaõpe ei seisne ainult robotites ja võistlustes, vaid eelkõige emotsioonides, koostöös ja noorte silmis süttivas sädemes. Ka väljaspool kooli ei jäta ta asju poolikuks – vabal ajal taastab ta II maailmasõja aegset Nõukogude veoautot Gaz‑MM, pannes kokku „rauast Lego“ ja andes uue elu vanale tehnoloogiale.
Järgnevas intervjuus avab Rain, kuidas sai õpilasürituste korraldamisest tema südameasi, millist mõju avaldavad piirkondlikud robootikaüritused noortele ja kogukonnale ning miks ei ole pärast üht head robootikapäeva enam võimalik öelda, et „järgmisel aastal ei tee“.
Raini intervjueeris ProgeTiigri projektijuht Triin Kaasik.
Rain, kuidas sai õpilasürituste korraldamine sinu jaoks südameasjaks? Mis sind nende ürituste juures ikka ja jälle motiveerib ja innustab edasi tegutsema?
Nähes, millise õhinaga võistlustest osa võetakse – kuidas valmistutakse, oodatakse pikisilmi ja tihti juba enne päeva lõppu küsitakse, millal järgmine üritus toimub. Käesolev võistluspäev pole veel lõppenudki, kui uuritakse, millal uus tuleb.
Minult on küsitud, et sa pakud siin emotsioone, jagad auhindu ja meeneid, pakud kringlit – aga mida sa ise selle kõige eest saad? Vastus on lihtne: need rõõmsad ja säravad näod ning see megaäge tiim annavad sellise energialaengu, mida ei oskagi kohe sõnadesse panna.
Mis üritus on Laiuse robootikapäev? Kellele see on mõeldud ja milliseid tegevusi osalejad päeva jooksul kogevad?
See päev on mõeldud kõigile põhikooliõpilastele, kes tunnevad huvi robootika ning Lego klotsidest väljakute ja maailmade loomise vastu.
Mõõtu võetakse köieveos, mäkketõusus ja kiirendusvõistluses. Need alad on eraldi Wedo ning EV3/Spike robotitele, et ka väiksemad saaksid eduelamuse ega peaks võistlema nn oma ala proffidega. Lisaks on alati oodatud ka omaloomingulised ehitised, näiteks majad ja erilahendused.
Viimastel aastatel on üheks võistlusalaks olnud ka eriskummaline sõiduk, mis võib sisaldada lisaks Lego detailidele ka kõike muud.
Individuaalselt on võimalik võistelda kohapeal lahendatavate ülesannete täitmisel, mis aasta-aastalt muutuvad.
Igal aastal mõtlevad õpilased ka neile, kes oma etteastet ootavad. Näiteks eelmisel aastal võimaldasid kaheksanda klassi noormehed loovtöö raames kõigil soovijatel võistelda Farming Simulatori keskkonnas.
Kohtunikud on võimalikult lastesõbralikud, nad annavad võistlejatele nõu, kuidas oma robotit paremaks teha, ning jagavad häid nippe ja näpunäiteid. Tagasisidena on eriti rõõmustav see, et juba järgmisel katsel on näha, kuidas soovitusi on arvesse võetud.
Milline tagasiside on sulle pärast üritust kõige rohkem meelde jäänud? Kas oled näinud, et robootikapäev on andnud mõnele noorele tõuke tehnoloogiaga edasi tegeleda?
Kõige enam jääb meelde laste siiras tänu, kui tullakse ja tänatakse toreda päeva eest ning öeldakse, et tahetakse kindlasti järgmisel korral tagasi tulla.
Olen seda tõuget ka otseselt näinud: üks minu kunagine robootikaringi õpilane töötab tänaseks TalTechis. Olles kaasa löönud ka Rakke Robootikute tegemistes, on sealt kasvanud terve grupp noori, kes on selle valdkonnaga edasi tegelenud.
Millist sisulist mõju sellised piirkondlikud robootika- ja tehnoloogiaüritused sinu hinnangul loovad? Mida õpilased, ja laiemalt ka kogukond, neist üritustest kaasa saavad?
Paljud juhendajad on öelnud, et väiksemas formaadis ja vähemate osalejatega üritused on laste jaoks turvalisemad ning seetõttu tullakse meelsamini kohale. Võistluspinge on madalam ja tempo oluliselt rahulikum.
Lisaks ei ole vaja ette võtta pikka sõitu. Kuigi tõsi on ka see, et meie juurde tullakse võistlema üle Eesti.
Korralduslikust poolest rääkides – mida tähendab sinu ja sinu tiimi jaoks sellise ürituse korraldamine? Mis on olnud seni kõige suurem väljakutse ja kuidas olete sellega toime tulnud?
Tiimi jaoks on see alati oodatud sündmus. Aastatega on kujunenud välja fantastiline meeskond, kuhu kuuluvad nii õpilased kui ka kolleegid. Tiimi tullakse tagasi ka vilistlasena ning abi pakuvad ammused head kolleegid robootikamaailmast.
Juba kohe pärast üritust küsivad õpilased: „Kas järgmine aasta võtad meid jälle?“ Üks pisarateni liigutav osa sellest kõigest on just õpilaste panus, see on hindamatu, mida kõike nad teevad!
Suurimaks väljakutseks on olnud rahastuse leidmine ja auhinnad. Varasemalt õnnestus toetajate abil soetada võistluste läbiviimiseks vajalikke väljakuid ja robootikavahendeid ning pakkuda esikolmikule toekamaid auhindu, kuid tänaseks on see pigem möödanik. Oleme olnud valmis üritust läbi viima ka sisuliselt null-eelarvega.
Siinkohal maani kummardus ProgeTiigrile, tänu kellele on kõik need aastad lastele alati meened olemas. Südamest tänud ka oma koolile, kes võimaldab esikolmikule medalid kaela ning pakub toimeka päeva järel kringlit kosutuseks.
Milliseid kogemusi või nõuandeid annaksid neile, kes ei ole oma piirkonnas veel õpilasüritust korraldanud, kuid mõtlevad selle peale näiteks järgmiseks aastaks? Millist tuge on sinu kogemuse põhjal kõige enam vaja (nt rahastus, partnerid, vabatahtlikud)?
Minu kogemuse põhjal on alustamiseks kõige olulisem kohaliku kooli või asutuse toetus, selle olemasolul on kõik tehtav. Teine hädavajalik ressurss on vabatahtlikud, sest ilma meeskonnata see ei toimi. Väga positiivne on kindlasti õpilaste kaasamine.
Ilma omavalitsuse toeta oleme aastaid hakkama saanud ja ellu jäänud. Ja üks väga võimas abiline veel selles paketis on ProgeTiiger – siis pole miski võimatu. Medaleid on võimalik tellida ülisoodsalt ning diplomid ja tänukirjad saab ise kujundada ja välja printida.
Kas Laiuse robootikapäev toimub ka järgmisel aastal? Kas samas vormis ja fookuses või on mõni uus mõte juba idanemas?
Toimub kindlasti, meeskond on juba valmis. Kui osalejad päeva lõppedes küsivad, et järgmine aasta jälle, siis ei ole kuidagi võimalik vastata, et ei.
Vorm jääb samaks, juurde plaanime mõelda mõne võistlusala, mida varem pole olnud. Väga palju suuremat üritust ei plaani, kuna võimla suurus seab õpilaste arvule teatud piirid.