Rasmus Kits töötab alates 2024. aasta maikuust TalTechis AI fookustippkeskuses projektijuhina, kus tema ülesannete hulka kuulub muuhulgas ka AI kasutuselevõtu toetamine nii ülikoolis kui ka üldhariduses. Lisaks sellele on ta jätkuvalt aktiivne IT-õpetamise teemadel ning panustab valdkondlikku huviharidusse, et kasvatada noorte huvi ja oskusi infotehnoloogias.
Eesmärgiga saada aimu, milline on olnud Rasmuse enda kokkupuude tehisaruga ja kuidas võiks AI muuta õpetaja tööd tõhusamaks, esitasid ProgeTiigrid Kirke Kasari ja Mariell Miilvee talle kuus olulist küsimust nii tehisaru, tehisaru tuleviku kui ka ProgeTiigri kohta.
Millal ja milline oli sinu esimene kokkupuude tehisaruga?
Osad kindlasti veel mäletavad seda, kuidas üheksakümnendate lõpus oli Microsoft Wordi juures üks tore kirjaklambri kujuline tegelane, kes tohutult närvidele käis ja üritas sind kogu aeg aidata (loe: segada). Ma arvan, et see võis olla esimene poolteadlik kokkupuude. Tegelik plahvatus tuli muidugi samal ajal nagu paljudele teistele – turgu asus vallutama juturobot ChatGPT, mis mindki innustas proovima ja katsetama.
Kuidas tajud täna tehisaru rolli Eesti haridussüsteemis TalTech AI projektijuhina?
Näen ja tajun, et huvi on väga suur nii õpilaste kui ka õpetajate seas. Kui õpilane läheneb asjale väga pragmaatiliselt, otsides kiireid lahendusi oma “õppimisprobleemile”, siis õpetajad vaatavad teemat palju laiemalt ja mitmekülgsemalt. Arutatakse nii eetikaga seotud küsimusi – mis on lubatud ja mis mitte, mida peaks keelama ja mida mitte –, kuni selleni, kuidas kõike seda käsitleda viisil, mis säilitaks õppimise olemuse ja vajalikkuse. See on väga põnev väljakutse paljudele osapooltele.
Kui oluliseks pead tehisaruga seotud oskuste arendamist üldhariduses? Millal ja kuidas võiks sellega alustada?
Lühike vastus on, et pean seda väga oluliseks ja alustada tuleb kohe. Pikem vastus on, et enne erinevate otsuste tegemist AI kasutuse vajalikkuse osas on esmalt vaja suurendada teadlikkust tehisintellektist – paremini mõista ja aru saada, mida on võimalik teha ja mida mitte. Kuna hariduses on see valdkond alles uus, puudub meil praegu põhjalik teaduslik teadmine mõjude ja valikute kohta. See kõik on veel ees. Senikaua katsetame ja proovime, rõõmustame ja kirume ning naerame koos. Alustada tuleks siiski kohe – olles teadlik, et AI ei pruugi kõiki väljakutseid lahendada, kuid võimaldab siiski liikuda soovitud suunas.
Kuidas saab tehisaru õpetaja tööd tõhusamaks muuta? Kuidas oled sina õpetajana tehisaru kasutanud?
Esimesed katsetused olid ettevaatlikud ja ebalevad, nagu ikka – naljakaid olukordi esines sageli. Mida rohkem katsetasin, seda paremaks muutus vilumus. Nüüdseks kasutan generatiivse AI abi nii õppesisu koondamisel, koostamisel ja individualiseerimisel kui ka näiteks õpilastööde tagasisidestamisel. Oluline on õppida süsteeme usaldama ja nendega harjuma, kuid samas tuleb alati valvas olla ja tulemusi kontrollida. Vastutus jääb siiski minu kanda.
Milline võiks näha välja IKT õpe üldhariduses kümne aasta pärast ja millist rolli mängib tehisaru?
Tuleviku ennustamine on üks tänamatu “töö”. Usun, et AI annab tugeva panuse just individuaalse õppe arendamisele – eriti õppesisu kohandamise osas. Tehisintellekt saab ära teha selle mahuka ja sisuka töö, mida praegu teeme ise käsitsi. See on väga ressursikulukas, ja hea Eesti õpetaja ei peaks ennast selle peale “kulutama”; tema kõrge pädevus vajab rakendamist seal, kus ta tegelikult on tugev – õpetamises.
Kui sa mõtled ProgeTiigrile, siis millised kolm märksõna sul esimesena pähe tulevad?
Robot, programm, koostöö. Kuna mina sain hea tõuke valdkonnas tegutsemiseks pisut enam kui 10 aastat tagasi just tänu ProgeTiigri programmile ja selle toetusele, siis on need asjad jäänud endiselt minu sisse ja minuga kaasa.
Autorid: Kirke Kasari ja Mariell Miilvee ProgeTiigrist. Foto: erakogu