Noortekeskse noorsootöö üheks kohustuseks on uurida noorsootööd läbi noorte nägemuse. Seetõttu keskendus Tallinna Ülikoolis valminud magistritöö küsimusele, milliseid noorsootöötaja pädevusi peavad noored oluliseks, et oleks võimalik luua ja hoida usalduslikku suhet noore ning noorsootöötaja vahel. Usaldusel on potentsiaali olla tööriistaks, mis aitab luua tähenduslikke dialooge, luues pikemaajalisemat mõju nii noortele, noorsootöötajatele kui ka ühiskonnale laiemalt.
Mis on usaldus ja kuidas see noorsootöösse paigutub
Usaldus on inimestevaheline protsess[1] ja aktiivne valik[2], kus üks isik teeb ennast haavatavaks eeldusega, et haavatavust ei kasutata tema vastu ära[3] ning koos tegutsemisel on positiivne lõpptulemus[4].
Usaldus eeldab noorsootöötajalt hoolivat käitumist, mis on järjepidev, noort austav, täidab noore elus nüansirikkaid täiskasvanurolle ning loob ja hoiab suhteid. Tähtsad on noorsotöötaja pädevused ehk teadmised, oskused, hoiakud ja väärtused ning noorsootöötaja omadused ja tegevused. Usalduse tekkimisel avab noor ennast enam, mis võib kaasa tuua positiivse protsessi ja tulemused: avaldub noore agentsuses* [5] ehk noorel tekib valikuvabadus, võime teha otsuseid, praktiliselt tegutseda ning ka vastutust kogu protsessi eest võtta. Noorsootöötaja kui kvalifitseeritud professionaal on ainulaadses positsioonis, sest tal on võtmeroll usalduse loomisel, parandamisel ja hoidmisel. Läbi selle tekib noorel võimalus ise oma reaalsust avastada[6].
Noortele olulised usalduse komponendid ja ootused noorsootöötajale usalduse loomiseks
Seda, kuidas teooria praktikasse rakendub, aitasid mõista kaheksa erinevatest Eesti piirkondadest pärit 18.-26. aastast noort, kellega viidi läbi süvaintervjuud. Põhjaliku analüüsi tulemusel leiti vastused küsimustele, millised on noorte jaoks olulised usalduse komponendid ja ootused noorsootöötajatele usalduse loomise protsessis. Visuaalselt võtab noorte poolt jagatud info kokku joonis 2.
Usalduse südamikuks peavad noored kolme komponenti: inimesed, keskkonnad ning kontakt ja suhe. Pädev kriitiliselt mõtlev noorsootöötaja suudab pakkuda professionaalset toetust, luua turvalist keskkonda ja samal ajal olla kontakti algataja ning luua usalduslikku suhet.
Noored on valmis usaldama sotsiaalseid, toetavaid, uudishimulikke ja rahulikke noorsootöötajaid, kes ei ole karmid, närvilised ega salvavad. Mitmekülgselt osav noorsootöötaja on noorte jaoks rööprähkleja, keda saab usaldada kui sõpra, toetajat, teekaaslast, turvavõrku ja võtmeisikut. Viimast nii metafoorses kui ka reaalses keskkondi avavas rollis, sest turvaline geograafiline, füüsiline ja psühhosotsiaalne avatud keskkond aitavad usaldusel kasvada. Usalduse loomiseks peab noorsootöö asutus olema kergesti ligipääsetavas kohas, kus noorsootöötajad kohtlevad kõiki noori võrdselt ja vajadusel aitavad luua õiglaseid tingimusi erinevate osapoolte vahel.
Kontakt ja suhe seovad inimesed ning keskkonnad ühtseks tervikuks. Noorsootöötaja ülesandeks on võtta initsiatiiv kontakti loomisel ja võtta ning anda aega, et usaldusel oleks võimalik tekkida ja kasvada. Hea noorsootöötaja pagasis on mitmeid meetodeid, mis usalduslikku suhet luua aitavad, sest noorte jaoks on olulisel kohal individuaalne tundma õppimine ja vastutuse laiendamine, laiemate noortetrendide mõistmine, aktiivne kuulamine, tugevuste toetamine, kaasamine ning eluliste praktiliste tegevuste pakkumine. Tähtsaimaks meetodiks on vestlused, kus noortel on võimalik oma muredest, rõõmudest, igapäevaelust, isiklikest ja piinlikest, k.a tabuteemadest rääkida.
Noorsootöötajal on võimalik usaldust ka vähendada, reageerides noorte juttudele kas negatiivselt või suhtudes ükskõikselt. Konfidentsiaalsuse rikkumine on suurim usalduse kuritarvitamine, mis viib usalduse kaotamiseni, ja mida enam heastada võimalik ei ole. Ka (kutse-)eetilistel põhjustel jagatud informatsioon vähendab usalduslikku suhet, mis noore enesekindlust nõrgestab. Samas usalduslikku suhet tugevdavad noore ja noorsootöötaja vaheline vastastikune ja võrdne jagamine, lubadustest kinni pidamine, kogemuslik ja koostöine toetus, lahendustele orienteeritus ning noortekeskne ja eesmärgistatud lähenemine.
Noortega tehtud intervjuude põhjal saab järeldada, et kui noorsootöötaja loob oma töös noortega usalduslikke suhteid, on tal suur mõju noorele ning laiemalt noorsootööle, sest usaldusliku suhte protsessis luuakse kaasamise ja võimestamise tsükkel. Noorsootöötaja toel noore agentsus ja usaldus kasvavad ning taastoodavad üksteist, mille tulemusel suureneb noore aktiivne osalus noorsootöös ja ühiskonnas. Usalduslikul suhtel võib olla pikemaajalisem mõju, sest täiskasvanueas võib noor soovida tegutseda ise noorsootöötajana, huvihariduse õpetajana, vabatahtlikuna või mõnes teises aktiivses kogukonda panustavas rollis.
Uurimistöö tulemusi laiemasse konteksti sobitades tasub veel arutleda usalduse kui noorsootöö vundamendi üle, mis aitab mõtestada noorsootööd kui ainulaadset noore ja noorsootöötaja vahelist professionaalset suhet, mis toetab noort vastavalt noorsootöö põhimõtetele ning väärtustele. Nagu ütles üks noor magistritöös:„Kui usaldust ei oleks, siis noh, me kõik vaataksime kogu aeg selja taha ja kardaksime. Teeksime asju, nokitseksime asju üksi. Aga noh, üksi võib küll kiiresti ja kuidagi, aga kaugele, on näidanud, et ei jõua.“
Autor: Mai Pitsner Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse vilistlane ja Laagri Roboringi juhendaja, Uuri Noorte Heaks stipendiaat
*Agentsus on tunnuste kogum, kus noorel on valikuvabadus, võime teha otsuseid, praktiliselt tegutseda ja võtta vastutust ning võimalus oma reaalsus ise avastada
Noorteseire blogi kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.
[1] PytlikZillig, L. M., & Kimbrough, C. D. (2016). Interdisciplinary Perspectives on Trust. Towards Theoretical and Methodological Integration. E. Shockley, T. M.S. Neal, L. M. PytlikZillig, & B. H. Bornstein (toim.), Consensus on Conceptualizations and Definitions of Trust: Are We There Yet? (lk 17–47). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-22261-5
[2] Li, P. P. (2015). Motivating Cooperation and Compliance with Authority. Nebraska Symposium on Motivation, vol 62. B. Bornstein, & A. Tomkins (toim.), Trust as a Leap of Hope for Transaction Value: A Two-Way Street Above and Beyond Trust Propensity and Expected Trustworthiness (lk 37–53). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-16151-8_3
[3] Cole, L. M., & Cohn, E. S. (2016). Interdisciplinary Perspectives on Trust. Towards Theoretical and Methodological Integration. E. Shockley, T. M.S. Neal, L. M. PytlikZillig, & B. H. Bornstein (toim.), Institutional Trust Across Cultures: Its Definitions, Conceptualizations, and Antecedents Across Eastern and Western European Nations (lk 157–176). Springer. https://doi.org/10.1007/978-3-319-22261-5
[4] Castaldo, S., Premazzi, K., & Zerbini, F. (2010). The meaning(s) of trust: A content analysis on the diverse conceptualizations of trust in scholarly research on business relationships. Journal of Business Ethics, 96(4), 657–668. https://doi.org/10.1007/s10551-010-0491-4
[5] Matusov, E., von Duyke, K., & Kayumova, S. (2016). Mapping concepts of agency in educational contexts. Integrative Psychological and Behavioral Science, 50, 420–446. https://doi.org/10.1007/s12124-015-9336-0
[6] Möllering, G. (2001). The Nature of Trust: From Georg Simmel to a Theory of Expectation, Interpretation and Suspension. Sociology, 35(2), 403–420. https://doi.org/10.1177/S0038038501000190