Internetis leviv laste seksuaalne väärkohtlemine on murettekitavas kasvutrendis nii Eestis kui ka kõikjal mujal aktiivse internetikasutusega riikides. Kantar Emor uuris Politsei- ja Piirivalveameti tellimusel seda teemat lähemalt Eesti 6–13-aastaste laste ja nende vanemate seas. Oluline roll sedalaadi väärkohtlemise ennetamisel on aga ka noortega töötavatel spetsialistidel.
Vahetund. Õpilased püüavad selle lühikese aja jooksul kiirelt nutitelefonis teada saada, mis kõik vahepeal on juhtunud. Vahel tunni ajalgi. Rääkimata vabast ajast. Isegi, kui täiskasvanud on internetikasutust püüdnud piirata. Nii palju ju toimub ja kuidas saaks sellest ilma jääda! Koos kasuliku sisuga suubub nende ekraanidesse kogu maailma ilu, valu ja paraku ka tumedam pool.
Juba keskmiselt 3.–4. klassiks on paljud noored veebis kokku puutunud mingit sorti seksuaalse sisuga: näiteks nende postitatud pildid on saanud seksuaalse alatooniga kommentaare, nad on käinud pornograafia veebikülgedel või mõni uus tuttav on neilt küsinud alastipilte (laste sõnavaras nude’sid). Mõnevõrra vanematele noortele – 11-13-aastastele – on internetis seksikaid pilte küsivad või tutvuda soovivad täiskasvanud sama „normaalne“ osa internetikasutusest kui pettused internetimängus või vihakommentaarid sotsiaalmeedias. Rõhutame, et normaalne on siinkohal jutumärkides, sest see ei ole normaalne, aga ometi see nii on. Me ei saa noori täielikus isolatsioonis hoida ega neid lõpuni kaitsta pahatahtlike kavatsustega inimeste eest, sestap on oluline anda neile kompass veebis tegutsemiseks ning julgustada neid vajadusel abi küsima.
Minuga ei juhtu
Kantar Emor uuris Eesti mõistes erakordselt suure valimiga kvalitatiivuuringu (rühma- ja individuaalintervjuudes osales kokku 123 last) käigus noortelt endilt, mida nad veebis teevad ja milliseid ohte seal näevad. „Mul juhtus Snapchatis, et üks inimene võttis mu sõbraks ja tegi mulle videokõne ja tegi seal halbu asju /…/ ta võttis ennast paljaks ja toppis endale porgandi pepusse, kaamera ees.” Nii rääkis meile üks tavaline Eesti koolitüdruk 3. klassist Tartumaalt. “Ära Omes (Omegle, OmeTV) räägi teki all olevatega või meestega, sa saad trauma,“ hoiatas Lõuna-Eesti 5. klassi tüdruk. “Kui mul mõnikord aega on ja lähen sinna (Telegrami), siis mingid 13-aastased poisid paluvad saata nude’sid. See on väga veider,” tõdes 12-aastane Tallinna tüdruk. Need lood ei ole paraku kuidagi erakordsed.
Noored üldiselt teavad, millistest tegevustest võiks internetis hoiduda (näiteks võõraste kontaktide vastuvõtmine), kuid sellele vaatamata nad teevad neid asju siiski. Noorte vastustes tõusis esile teadlik soov põnevuse ja adrenaliini järele. Samuti oli neil tajutav uskumus, et ebameeldivad ja ohtlikud olukorrad internetis juhtuvad pigem teistega, “mitte minuga”. Selline turvatunne võib osutuda petlikuks, sest seksuaalse väärkohtlemiseni viiv suhtlus on enamasti peen manipulatsioon.
Peene manipulatsiooni läbi võib ohvriks sattuda igaüks
Internetis levival seksuaalsel väärkohtlemisel ei ole selget „nägu“. Ohvriks võib langeda iga aktiivselt internetti kasutav noor. Poiss või tüdruk. Rikkamast või vaesemast perest. Suuremast linnast või väiksemast kohast. Siiski on varasemate uuringute põhjal teada tunnuseid, mis iseloomustavad väärkohtlemise ohvriks langenud noori keskmisest sagedamini. Need on ühtlasi ka riskimärgid, mida lapsevanemad, õpetajad, treenerid, laste psühholoogid ja kõik teised noorte heaolu nimel töötavad inimesed võiksid märgata. Väärkohtlemise ohvriks langenud noortel on tihti puudus toetavatest sõprussuhetest n-ö päriselus: neil on raske leida sõpru ja seetõttu nad leiavad uusi tutvusi pigem internetis. Sageli on neil noortel ka keeruline perekondlik taust ja vähene vanemlik tugi kodus (vanemad on lahutatud ja peresuhted konfliktsed, vanemad on ise sotsiaal-majanduslikult kehvasti toime tulevad, lapsele ei jagu aega ega tähelepanu). Sellisele noorele on juhuslikul võõral internetis palju lihtsam tuge ja mõistmist pakkuda, et seeläbi tema usaldus võita.
Eraldi suur riskirühm on nii Eesti kui ka muu maailma kogemusel erivajadusega noored, kellega on kergem manipuleerida, ning käitumisraskustega lapsed, kes riskivad rohkem ja käituvad väljakutsuvalt meelelahutuse ja tähelepanu pärast. Viimasesse rühma kuuluvad ka noored, kes loovad endast ise seksuaalset sisu ja postitatavad seda internetti ehk nende käitumine on ennastkahjustav. „Isegi siis, kui ei küsita, on juhtumeid, kus lapsed saadavad näiteks videoid enda masturbeerimisest või lihtsalt alastipilte,” rääkis ohvritega töötav ekspert uuringus. Kord juba internetti postitatud sisu levikut on aga väga raske kiirelt peatada ja võimalik kahju suur. Eakaaslased jagavad sedasorti sisu kärmelt ja heal meelel edasi. Nad ei pruugi isegi aru saada, et nad käituvad valesti, sest noorte internetikultuur on jagamiskultuur – nad on harjunud kõike üllatavat, ehmatavat ja veidrat edasi jagama.
Kujundame kriitilisi internetikasutajaid
Me ei saa muuta internetti n-ö valgeks veebiks, kus ei oleks ohte. Küll aga saame palju ära teha selleks, et kujundada noortest vanemliku toe ja hariduse abil kriitilised internetikasutajad. Kuidas seda täpsemalt teha, on väga palju taktikaid. Siinkohal toome välja mõned soovitused.
- Kui noor saab oma esimese internetti ühendatud nutiseadme, vajab ta ka teadmisi interneti võimalustest ja ohtudest. Me ju ei osta lapsele jalgratast, ilma teda sellega sõitma õpetamata? Sama on nutitelefoniga. Laps vajab tuge, et tutvuda ühtaegu nii võimaluste kui ka ohtudega. Samas kõigil lastel ei ole paraku turvalisi ja helgeid suhteid oma vanematega. Sestap on oluline, et ennetus tuleks mitmest kanalist. Haridus- ja noorteasutuste eeliseks on see, et ennetus jõuab seal kõigi noorteni, sh riskirühma omadeni.
- Tunne huvi internetikeskkondade vastu, mida noor kasutab. Seda mitte ülekuulavas ja manitsevas vormis, vaid siiralt – tunne huvi, mis neis keskkondades teha saab ja milleks noor neid kasutab. Ühtlasi on sedasorti vestlus heaks sissejuhatuseks, et käsitleda lastega ka nende internetikeskkondade võimalikke riske.
- Kuula noort ja aita teda edasi. Kui noor räägib näiteks oma vanemale, et klassikaaslane küsib temalt nude’sid, siis see on hea võimalus pakkuda talle sisulist tuge ja taktikaid, mida sellises olukorras teha. Kui vanem lapse jutu peale aga Snapchati rakenduse tema telefonist kustutab ja internetiaega vähendab, siis mis on tõenäosus, et laps ka järgmisel korral mõnd ebameeldivat juhtumit internetis jagama tuleb? Ära karista, vaid tunnusta ausust, et laps julgeks jagada.
- Alati ei pruugi lapsevanem olla selleks täiskasvanuks, kellele noor midagi sellist võib rääkida. See võib olla ka treener, klaveriõpetaja, klassijuhataja, sugulane, naaber – noore jaoks usaldusväärsed täiskasvanud moodustavad tema ümber väga olulise tugivõrgustiku. Kui noor avaldab, et veebis kohatud täiskasvanu tahab temaga näiteks kohtuda või keegi nõuab temalt midagi (nt videoid, kus laps end rahuldab) või manipuleerib muul moel, siis meie kõigi kohus on reageerida ja lahendusi otsida. Me ei saa loota, et küllap noor räägib ka kellelegi teisele ja see inimene siis tegeleb. Pigem tasub reageerida natuke üle kui et üldse mitte reageerida. Politseil on oma tööst tuua näiteid, kus on olnud mõne tunni küsimus, kui noor on jaganud infot survest kokku saada internetis kohatud täiskasvanuga ja on sõna otseses mõttes olnud minutite küsimus, kas politsei jõuab sündmuskohale enne kui võõras täiskasvanu, kes on varasemalt süüdi mõistetud vägistamise eest.
- Nii koolitunnis kui ka mitteformaalõppes käsitlemiseks tasub kasutada õppematerjale, mis on koostatud selgelt piiritletud sihtrühmale ja arvestavad vanuseliste eripäradega. Varasematest uuringutest on teada, et mõjusaks hinnatud õppematerjalides välditakse hirmutamist ja liigset manitsemist, millele eelistatakse objektiivset ja tasakaalus info pakkumist ning positiivse eeskuju loomist. Kasutada tasub aktiivõppe meetodeid, sest ise asju läbi tehes jäävad teadmised noortele paremini meelde kui vaid passiivselt kuulates. Leidub ka õnnestunud näiteid sellest, kuidas noored ise on aidanud õppematerjale või -programme välja töötada ja nende elluviimisesse panustanud (nt noorelt noorele õppe raames).
Igal noorel on õigus turvalisele lapsepõlvele. Head märkamist ja noorte ümber turvatunde loomist meile kõigile!
Tutvu täismahus uuringuga Kantar Emori lehel. Vaata järele uuringu tutvustust Youtubest.
Autorid Kristiina Saks ja Merje Klopets, Kantar Emori juhteksperdid
Kust saab infot ja abi?
- Lasteabi (telefon 116111) – abiliin kõigi laste heaolu ja turvalisust puudutavate küsimuste jaoks.
- Vihjeliin – anonüümne veebipõhine vihjeliin, kuhu saab teada anda internetist leitud ebasobivast või ohtlikust sisust.
- Veebipolitseinikud
- Lastemaja – nõustamine ja abi seksuaalse väärkohtlemise ohvritele või seksuaalselt kahjustava käitumisega lastele ja nende peredele.
- targaltinternetis.ee
- tarkvanem.ee
- meedia.ut.ee
Artikkel on valminud Harno tellimusel. Noorteseire blogirubriiki kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.