2024. aastal jõustunud õppimiskohustuse ea pikendamise reform näeb ette, et kõik noored peavad olema kuni 18. eluaastani seotud haridussüsteemiga. See tähendab, et noori tuleb veelgi rohkem toetada, kuid ka seda, et oluline on suurendada koostööd haridus-, noorte ja sotsiaalvaldkonna vahel. Noortevaldkond panustab õppimiskohustuse reformi elluviimisesse mitmeti, kuid keskendume siinkohal mobiilsele noorsootööle (mono), mis oma meetoditega on paindlik, noorest lähtuv, vabatahtlik ja toimub seal, kus on parasjagu noored.
Mida mobiilne noorsootöö reformi vaates pakub?
Mobiilse noorsootöö kontseptsiooni alusel on mobiilse noorsootöö puhul tegemist noorte loomulikus keskkonnas toimuva tegevusega, mis lähtub noorte vajadustest ning toimub vabatahtlikkuse põhimõttel. Noore jaoks tähendab see, et teenus tuleb sinna, kus on tema ning annab võimaluse valida, mis mahus ta seda soovib või ei soovi. Seega võib mobiilne noorsootöö tulla ka kooliga kokkuleppe sõlmimisel kooli territooriumile ning toetada ka seal noori, kellel on raskusi õppimise või muu elus toimuvaga. 2022. a. uurimistööst selgus, et mono loob võimaluse märkamiseks, süstemaatiliseks suhtluseks ning vajadusel toetavate teenuste kaasamiseks. Uuringus aluseks võetud lapse heaolukolmnurga mudelis (joonis 1) tundsid eksperdid ja noored teenuse positiivset mõju kolmeteistkümnest valdkonnast üheksas. Uuringus osalenud tõid välja positiivsed muutused ka hariduse valdkonnas. Osalejad rõhutasid, et mono teenus on neil aidanud seada sihte edasiõppimiseks, tõstnud õpimotivatsiooni, aidanud toime tulla koolikiusamisega ning toetanud ka uuesti koolitee ettevõtmist.
Annegrete Johansoni uurimistöö tõi juba 2011. aastal välja, et mobiilne noorsootöö võimaldab luua usaldusliku suhte noorega, kellel puudub muu kontakt täiskasvanute või tugivõrgustikega. See tähendab ka, et noored kellel on uue reformi valguses suurem risk koolist eemale hoida või langeda NEETi-olukorda, võivad leida endale mobiilse noorsootöötaja näol usaldusväärse täiskasvanu, kes saab neid toetada juba tekkinud raskustega või uute murede ennetamisel. Aktiivne lähenemine ja olemasolu aitab luua noorte ja kooli vahele silla, kus mobiilne noorsootöötaja saab olla üheks toetavaks tugisambaks nii noorele kui ka kooli meeskonnale.
Anna Demina uurimistöös (2024) toodi esile, et mobiilne noorsootöö pakub vajaliku toetust ja võimalusi, mis on abiks probleemide mõistmisel ning lahendusprotsesside välja mõtlemisel, samal ajal kui nad kujundavad oma identiteeti ja tulevikuplaane.
Mõned võimalused, kuidas teha koostööd õppimiskohustuse reformi edukaks täitmiseks:
- Suunamine ja koostöö – ühine eesmärk on toetada noori ning tagada neile haridus, mis aitaks tulevikus iseseivalt hakkama saada. Hoidmaks valdkonna spetsialiste läbipõlemise eest ning et nad saaksid jääda oma töö piiridesse, on oluline kohalikul tasandil kaardistada, millised teenused on juba olemas ning kus saaks arendada veel koostööd. Selleks on heaks abivahendiks sotsiaalruumi analüüsii. Mono on kindlasti üks elemente, mis saab toetada reformi noortevaldkonna võimalustega ning olla abiks ka noorte koolitee toetamisel.
- Info edastamine – erinevate võimaluste, oskuste ja teadmiste viimine noorteni. Kooliga koostöös saab mobiilne noorsootöötaja olla justkui sillaks, viies noorte mured/ettepanekud/soovid koolini, kuid seda ka vastupidiselt. Lisaks varajane märkamine ja omavaheline infovahetus võib aidata ennetada noore täielikku langemist NEET-olukorda.
- Ühisprojektid ja tegevused – üritustele kaasamine, töötoad, koolitunni läbiviimine ja teised tegevused omavad kõik olulist rolli, et luua noortega usalduslik kontakt ning toetada noori nende teekonnal. Mobiilsed noorsootöötajad kaasuvad ning annavad väga hea meelega oma sisendi kõikidele üritustele ja tegevustele, näiteks on mobiilsete noorsootöötajate tööriistakastis elulised Teeviit noorteinfo töötoad.
- Töövarjutamine – võimalus tulla mobiilsete noorsootöötajatega kaasa tööle avalikku ruumi. See aitab mõista noorte käitumist ja muresid väljaspool formaalset koolisüsteemi ning arutada murede üle noortele omases keskkonnas.
Heidi Paabort tõi 2019. aasta uuringus välja laiema vajaduse mobiilse noorsootöö teenuse järele, et jõuda rohkema hulga NEET-olukorras noorteni. Kuna haridusvaldkonnas on noorel suur risk sattuda NEET-olukorda, siis tõid eksperdid välja, et tuntakse, et mono teenuse kaasatust peaks seal olema suurem. Märkamaks haridusvaldkonnas varakult NEET-olukorras noorte tekkimise, tuleks teha teadlikumalt omavahelist koostööd, et ennetada noorte väljakukkumist või aidata neid kooli tagasi.
Võrgustikutöö on edukuse alus
Mobiilse noorsootöö edukus õppimiskohustuse reformi elluviimisel sõltub koostööst kohaliku omavalitsuse, haridusasutuste, sotsiaalvaldkonna ja kogukonnaga. Reformi sihiks on vähendada NEET- olukorras olevate noorte hulka ning aidata noortel oma elu tulevikus paremini juhtida. Mono ja kooli omavaheline koostöö saab aidata avastada tuge vajavaid juhtumeid ning toetada neid ise või suunata need võrgustikus olevate spetsialistide poole (nt töötukassa, psühholoog, noorte heaolu spetsialist jt). Lisaks ei tohi ära unustada ka ennetustöö olulist rolli. Isegi kui noorel täna on hästi, siis peame andma neile oskused ja teadmised hetkeks, kui ellu tulevad väljakutsed.
Mobiilne noorsootöö ei ole võluvits ning ei asenda formaalharidust, muid noorsootöö võimalusi ega sotsiaaltööd, kuid ta võimaldab tuvastada, kaasata ja toetada neid noori, kes on sattunud olukorda, kus järgmised sammud tunduvad rasked või vajatakse enda kõrvale usaldusväärset täiskasvanut, kui muud teenused nooreni ei jõua. Reformi paremaks õnnestumiseks on oluline, et kohalikud omavalitsused toetaksid mono meetodi rakendamist, noorsootöötajaid oleks vastava väljaõppe või kutsega ning toimiks tihe infovahetus haridussüsteemi ja noortevaldkonna vahel.
Autor Marten Penu on Haridus- ja Noorteameti mobiilse noorsootöö peaekspert, kes tegeleb noorteni jõudvate paindlike ja kaasavate lahenduste arendamisega üle Eesti.
Foto: Miikka Luotio, Unsplash
Noorteseire blogi kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.