30. oktoobril täitus 35 aastat noortepoliitika kujundamist Haridus- ja Teadusministeerumis – teekond, mis on kandnud Eesti noorsootöö ja huvihariduse arengut nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Selle aja jooksul on välja töötatud noorsootöö seadus, loodud mitmeid arengukavasid ning kujunenud tugev koostöö, mis seob Eesti noortevaldkonna rahvusvahelise erialakogukonna arengute ja võrgustikega.
Tänases Eestis vastutab noortevaldkonna eest Haridus- ja Teadusministeeriumi noorte- ja andepoliitika osakond, poliitika elluviimist koordineerib Haridus- ja Noorteamet ning rohujuuretasandi korraldamine toimub kohalike omavalitsuste kaudu. Valdkonda ja selle mitmekesisust iseloomustab ligi 300 noortekeskust, 800 huvikooli, arvukalt noorteühendusi, valdkonna katusorganisatsioone, noorte osaluskogusid, malevaid, laagreid ning nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi noorteprojekte. Noorsootöö ja huvihariduse kvaliteeti toetavad kutsestandardid ja hindamistööriistad ning erialast ettevalmistust saavad noorsootöötajad omandada Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikooli Narva kolledžis ja Viljandi kultuuriakadeemias. Huvihariduse õpetajatel on võimalus omandada pedagoogilist ja erialast kõrgharidust pedagoogiliste õppekavade alusel Tallinna Ülikoolis, Tartu Ülikoolis, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja Eesti Kunstiakadeemias ning alates käesolevast aastast taotleda õpetaja kutset.
Algus: taasiseseisvumise järel sündinud vajadus
Kuigi noorsootöö ajalugu Eestis ulatub enam kui saja aasta taha, algas nüüdisaegne noortepoliitika kujundamine pärast taasiseseisvumist. 80ndate lõpul hakkas aktiveeruma kodanikuühiskond ja Eesti taasiseseisvumise järel korraldati ümber okupatsiooniaegsed noorteühingud, taastati esimese vabariigi aegseid organisatsioone ning loodi täiesti uusi. Värskelt vabanenud ühiskonnas hakati üha enam mõtlema sellele, kuidas toetada noori ning nende kaudu ka kogu riigi arengut ja seda läbi eesmärgistatud tegevuste, mis toetuksid demokraatlikele ja inimõigustel põhinevatele väärtustele.
30. oktoobril 1990 loodigi Haridusministeeriumis noorsooteenistus, mille juhatajaks sai Toivo Sikk. Eesmärgiks oli välja töötada riiklik noortepoliitika ja luua programme, mis toetaksid laste ja noorte arengut. Viimsi valla haridus- ja noorsootöö peaspetsialist Kadi Bruus, kes töötas Haridusministeeriumis aastatel 1994–2001, meenutab: “Meil oli väga kokkuhoidev ja koos tegutsev osakond. Toivo Sikk käis iga uue ministri ametisse astumisel nelja paksu kaustaga selgitamas, mis on noorsootöö ja miks see oluline on.” Juba siis mõisteti, et formaalne haridussüsteem üksi ei suuda pakkuda piisavalt kogemuslikke võimalusi, mis aitaksid noorel kujuneda iseseisvaks, vastutustundlikuks ja ühiskonnaellu panustavaks kodanikuks. Selleks oli vaja luua erinevaid keskkondi ja formaate, kus noored saaksid katsetades ja ise tegutsedes õppida ja oma ideid ellu viia. Tänaseks, 35 aastat hiljem, on jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatus, mis kohustab mitteformaalõppes õpitut arvestama, kui see ühtib kooli õppekava õpiväljunditega, toetades seeläbi noortekesksema ja terviklikuma haridussüsteemi kujundamist.
Verstapostid ja areng
Esimesed noortekeskused avati 1998. aastal Sauel ja Narvas, pakkudes noortele vaba aja sisustamiseks ja enesearenguks turvalist keskkonda. Noortekeskusi loodi 2000ndate alguses üle Eesti ja 2001. aastal loodi Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus.
1999. aasta tähistas olulist pöördepunkti – vastu võeti noorsootöö seadus, mis jõustus 1. aprillil ning tunnustas noorsootööd kooli ja kodu kõrval kolmanda sotsialiseerimiskeskkonnana. “Eriliselt on meelde jäänud ka noorsootöö seaduse ettevalmistamine – intensiivne töö, kus arutleti, kohandati ja täpsustati, kuni saavutati kompromiss. Kuigi seadus muutus töö käigus lühemaks, oli selle vastuvõtmine suur võit – see andis noorsootööle ametliku tunnustuse ja kindla raamistiku,” meenutab Bruus.
Samal aastal toimus ka esimene noorsootöö foorum ja loodi Eesti Noorsootöö Keskus, mis tänaseks on osa Haridus- ja Noorteametist. Sellest hetkest alates on Eesti noortepoliitika liikunud üha lõimituma ja süsteemsema lähenemise poole. Esmakordselt väljendus see 2006–2013. aasta noorsootöö strateegias, kus rõhutati koostööd erinevate ministeeriumide ja valdkondade vahel – haridus, tervis, kultuur, töö ja regionaalpoliitika.
Samal ajajärgul kujunesid välja ka tugevad noorteorganisatsioonide katusühendused, nagu Eesti Õpilasesinduste Liit, Eesti Noorteühenduste Liit ja Eesti Üliõpilaskondade Liit, mis on siiani noorte häälekandjad ühiskondlikus arutelus ja heaks koostööpartneriks ministeeriumile. Samuti on lisaks noortele tugevate koostööpartnerite ja valdkonna eestvedajate hulgas Eesti Noorsootöötajate Kogu ja mitmed huvihariduse katusorganisatsioonid nagu Eesti Erahuvikoolide Liit, Eesti Huvikoolide Liit, Eesti Muusikakoolide Liit, Eesti Kunstikoolide Liit, Eesti Teadushuvihariduse Liit, Eesti Tantsuhuvihariduse Liit.
Rahvusvaheline koostöö – Eesti kui Euroopa tasandi noortevaldkonna lipulaev
Ka rahvusvaheliselt toimusid noortevaldkonnas kiired arengud. Juba 1993. aastal ühines Eesti Euroopa Nõukoguga, millega avanesid võimalused rahvusvaheliseks koostööks ja kogemuste vahetamiseks. 1997. aastal alustas Eestis Euroopa Liidu programm “Euroopa Noored” ning toetatud said esimesed projektid. Programmi aluseks oli Euroopa Komisjoni noortepoliitika ja noorsootöö arusaamad, mille kohaselt on kodanikuhariduse peamine eesmärk noorte igakülgne jõustamine: suurendada noorte osalust, ettevõtlikust ja kodanikuteadlikkust.
“Minul oli ülimalt põnev algus ministeeriumis, sest sain Euroopa Nõukogu noorsootöö teemadega tegeleda ja see andis võimaluse tuua häid praktikaid ja koostööd Eestisse. Algusaastate koostöö Soomega oli hindamatu – nende toetus ja kogemuste jagamine aitasid luua tugeva aluse meie süsteemile. Sama kehtis ka Balti-Beneluxi koostöö kohta, mille kaudu saime õppida ja valmistuda Euroopa Liidu programmideks,” meenutab Bruus.
Ka ministeeriumi praegusel kommunikatsiooni ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhil Ülly Ennil on noortevaldkonna rahvusvahelisest koostööst värvikaid mälestusi: “Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana vedas Eesti 2017. aastal eest ka EL liikmesriikide noortevaldkonna läbirääkimisi ja tänu sellele sündis näiteks Euroopa Solidaarsuskorpus sellisena, nagu me seda täna teame. EL Nõukogu noorte töörühma juhina töötasime koos Katrin Siideri ja teiste kolleegidega sõna-sõnalt läbi programmimääruse ja kooskõlastasime selles sisuliselt iga lause kõigi 27 liikmesriigiga.
Üheks eesistumise tipphetkeks oli Tallinnas toimunud noortevaldkonna peadirektorite kohtumine, kus kogu muu programmi sekka pidasime teiste riikidega veel viimaseid läbirääkimisi, et olulistes küsimustes üksmeelele jõuda. Need tunnid seal Kultuurikatla tornis olid strateegiliste läbirääkimiste meistriklassi eksam! … Ja jumal kui palju espressosid tuli ära juua Itaalia esindajatega, et vaatamata nende poliitilisele vastuseisule eelnõuga edasi liikuda. Eriliselt uhke olen selle üle, et esimest korda EL Nõukogu ajaloos avasime ministrite nõukogu istungil Euroopa noortele võimaluse debatti jälgida ja sotsiaalmeedias oma sõna sekka öelda nii, et ka ministrid said noorte tagasisidet jälgida ja oma sõnavõttudes neile ka kohe vastu kajada. See nõudis Brüsseli koridorides mitu kuud veenmist, kuid tulemus tasus end kuhjaga ära – noorte hääl jõudis otsustajateni ja muutis arutelu sisukamaks.”
Eesti pingutused noortevaldkonnas ei ole jäänud tähelepanuta ka rahvusvaheliselt. 2019. aastal tunnustas OECD Eestit noorte ühiskondliku kaasamise ja osalusvõimaluste loomise eest tunnustusauhinnaga Future Policy Award 2019. Tunnustus oli sel ajal kehtivale noortevaldkonna arengukavale, mis paistis silma noortevaldkonna ühtse ja koordineeritud tegevusega noortele võrdsete võimaluste ja eneseteostuse tagamisel. Tolleaegne kantsler Mart Laidmets ütles: „See auhind, poliitikakujundamise Oscar, on kõigile Eesti noortele, noorsootöötajatele ja noorte heaks tegutsejatele. See on tunnustus Eesti riigile selle eest, et meie noortepoliitika on olnud teadmistepõhine, kaasav, süsteemne ja sealjuures ka tulemuslik – noorte elu on Eestis paremaks muutunud. Eesti noortepoliitika on teistele riikidele eeskujuks ja inspiratsiooniks – seda nii täna kehtiva kui tulevase noortevaldkonna arengukava näol.“
Püsivad väärtused ja tulevikku vaatav pilk
35 aastaga on Eesti noortepoliitika liikunud teekonnal, kus ühiskond on oluliselt muutunud, kuid põhiväärtused on jäänud samaks. Noorsootöö ja huviharidus on olnud demokraatlike väärtuste kandjaks ja noorte huvidest lähtuvaks, toetades eelkõige noorte endi iseseisvust, osalust, loovust, aga ka seeläbi ühiskondlikku sidustust. Tänast noortevaldkonda suunab “Noortevaldkonna arengukava 2021–2035”, mille keskmes ongi iga noore võimalused eneseteostuseks, leidmaks oma koht nii kohalikus kogukonnas kui ka Eesti ühiskonnas laiemalt. Gerttu Aavik, kes töötas HTM noorteosakonnas perioodil 2018–2021, meenutab: “Üks eredamaid hetki oli noortevaldkonna arengukava 2021–2035 arutelu Riigikogus, mis algas öösel kell 1.30 ja kestis mitu tundi. Minister Liina Kersna pidi vastu pidama pingelise ööistungiga, kuid töö sai tehtud ja tulemus oli seda väärt.”
Täna oleme loomas ühte seadust noorsootöö seaduse ja huvikooli seaduse asemele, mis vastab enam praegustele noorsootöö ja huvihariduse vajadustele ning toetab valdkonna arengut. Valminud on valdkonna töötajaskonna ettepanekud kvalifikatsiooninõuete kehtestamiseks, uuendatakse noorsootöötaja kutse-eetikat ja esmakordselt on õpetaja kutse laienenud ka huvihariduse õpetajatele. Esimest korda on 2026. aastal noortevaldkonna tunnustuskonkursil “Noorte Heaks Tänu” isikupõhistele laureaatidele rahalised preemiad, mis on kauaoodatud aastapäeva kingitus noortevaldkonnale.
Eelpool kirjeldatu on vaid väike osa pikast ja põnevast noortevaldkonna senisest teekonnast. Haridus- ja teadusministeerium tänab kõiki, kes on noortevaldkonda aastate jooksul pühendumisega panustanud ja loodab edasisele heale koostööle valdkonna partnerite ja eestvedajatega.
Ajalooline ülevaade põhineb raamatul “Noorsootöö Eestis: 19. sajandi keskpaigast kuni 21. sajandi esimese kümnendi lõpuni: ajalooline ülevaade”.
Kokkuvõtte koostas ja kolleegide lugusid kogus: Heili Griffith, Haridus- ja Teadusministeeriumi noorte- ja andepoliitika osakonna juhataja