Mobiilse noorsootöö eestvedaja Marten Penu (28) ütleb, et liiga paljud noored ei saa oma pere või õpetajatega päriselt rääkida. „Üks 15aastane ütles mulle, et mitte keegi ei ole teda varem päriselt kuulanud.“
Kunagi Pärnu tänavatel ise „monotamas“ käinud Marten arendab nüüd mobiilset noorsootööd üleriigilises Haridus- ja noorteametis.
Pärast gümnaasiumi andis Marten teismelistele breiktantsutrenne ja märkas, et noored tahavad peale trenni temaga rääkima jääda. Ta sai aru, et oskas luua noortele turvalise ruumi ventileerimiseks, ning otsustas, et läheb ülikooli õppima inimestega seotud eriala. „Seal saingi aru, et tegin juba peale trenni noorsootööd,“ muigab Marten. Ta lõpetas sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni korralduse.
STEREOTÜÜPIDE MURDJA: Marteni kursusel oli kolm poissi ja üle 30 tüdruku. Tuttavad nöökisid teda: õige vend ei lähe sotsiaaltööd õppima, vaid ikka majandust või inseneeriat. Marten aga teadis juba ammu, et tema suhtlusoskusest võib maailmal kasu olla.
Kui ta läks esimest korda tänavale noorsootööd tegema, oli ilm sama hall, pime ja rõske nagu praegu. Pärnu noored kutsuvad monotajaid „punamütsikesteks“, sest talvel on neil peas villased punased mütsid, suvel aga punased nokakad.
Esimesel päeval Marten pabistas: millise mulje ma jätan, ega ma liiga pealetükkiv pole? Ja korrutas endale: ma pole politsei, ma ei hakka kedagi üle kuulama või kohut mõistma.
Kui seltskond paistab eemalt agressiivne ja kõvahäälne, pudelid käivad ringi, siis noorsootöötajad ei sekku, et mitte ise ohtu sattuda. Monotajad käivad ringi alati vähemalt kahekesi. Päris ohtlikku olukorda pole Marten nende aastate jooksul sattunud. Tol 2019. aasta suvepäeval, kui 15aastane poiss peksis Pärnus surnuks 13aastase poisi, ei olnud veel mobiilset noorsootööd. Teenus sai alguse neli-viis kuud hiljem.
Noortest räägitakse sageli kahes äärmuses: need, kes käivad olümpiaadidel ja paistavad silma tublidusega, ning need, kes kalduvad kuritegevusele.
„Noortest räägitakse sageli kahes äärmuses: need, kes käivad olümpiaadidel ja paistavad silma tublidusega, ning need, kes kalduvad kuritegevusele,“ arutleb Marten. „Noorsootöö ei tee aga noortel vahet ning on olemas kõikide jaoks.“
Alati teevad noored midagi „valesti“
Marten toob välja, et inimesi häirib, kui noored kogunevad parkides ning bussi- ja rongijaamades, aga samu inimesi häirib ka see, kui noored istuvad üksi kodus telefonis – võita pole võimalik. „See on ka ühiskonna vastutus – pakkuda noortele ruumi, kus olla,“ usub Marten. „Äkki saab linnaplaneerimises või teenustes midagi paremini teha?“
Õnneks on olemas näiteks skate-pargid. Seal saavad monokad noorele läheneda lihtsa trikiga ja uurida: olen alati mõelnud, kuidas küll rula peal tasakaalu hoida, kas saad mulle õpetada? Trikke näidata?
Vahel võetakse kaasa korvpall, et noortega koos kossu mängida. Mõnikord on monokatel kaasas ka ÄSKi kaardid (Vestluskaardid arutelu tekitamiseks ja üksteise tundma õppimiseks – EE), kotike kleepsude, infovoldikute, kondoomidega.
Monokate vahetused kestavad mitu tundi, selle aja jooksul käiakse tänaval, ostukeskustes, parkides.
Kui noor suitsetab, siis uurivad noorsootöötajad, kuidas noor selleni jõudis ja mida see talle annab. „Aga samas ma sean piiri ja ütlen, et mina tahan oma tervist hoida, kas sa palun suitsetaksid natuke eemal ja ei puhuks tossu näkku,“ kirjeldab Marten.
Mõned noorte lood on väga rasked. Vägivalda on Eestis väga palju.
„See ei tähenda, et ma nutan koos temaga. Jään ikkagi professionaaliks,“ märgib Marten. „Kui vaja, mängime tööpäeva ümber ja kuulame noore ära. Tänaval on noorsootööd teha emotsionaalselt päris intensiivne. Üks 15aastane ütles mulle, et mitte keegi ei ole teda varem päriselt kuulanud.“
NÄITA TRIKKI: Skatepargis on noorsootöötajal hea läheneda n-ö jääd murdva küsimusega – olen alati mõelnud, kuidas rula peal tasakaalu hoida, kas saad mulle õpetada?
Kõigest õhtu jooksul kuuldust teevad noorsootöötajad kokkuvõtte ja panevad kirja, mis juhul peaks noore suunama edasi psühholoogi või muu spetsialisti juurde.
„Kõige rohkem mõjub järjepidevus,“ teab Marten. „Kui noored näevad sind nii mitu korda, et saavad sõbrale öelda: kuule, ma tean teda, ta on normaalne vend.“
Kui Marten hakkas tänavatel noorsootööd tegema, tuli välja, et mõned tüdrukud rääkisid talle rohkem kui naissoost noorsootöötajatele. Sarnast fenomeni on Marten kuulnud teisteltki.
Üldine ebastabiilsus ärritab
Martenile teeb muret radikaliseerumine. „Gruppidesse värbamine toimub väga peenelt läbi veebi – keegi pakub noorele kuuluvustunnet, mida ta mujalt ei saa.“
Kui riik kärbib noortevaldkondade rahastust ja ennetusse ei panusta, siis jõuavadki noorteni esimesena halbade kavatsustega inimesed. „Eestis tegeleme pigem tulekahjudega kui ennetusega,“ tõdeb Marten.
Kui noored hakkavad tänaval rääkima äärmuslikest vaadetest, siis noorsootöötajad ütlevad: olgu, räägime sellest. Kust see vaade tuleb? Kas need on sinu mõtted või sa jutustad edasi kellegi teise omi?
Kui kõik lõppeb ära, mis vahet sel on, kuidas käituda ja mida teha?
Kuigi noorte kuritegevus kahaneb, ei saa üle ega ümber ühiskonda šokeerinud, teismeliste toime pandud mõrvadest. Miks need juhtusid? Miks on need toimunud just viimase pooleteise aasta jooksul?
Marten on sellele pikemalt mõelnud.
„Tajun, et siin mängib rolli üldine ebastabiilsus maailmas. Sõjad, Ameerika narratiivid, kuidas seal räägitakse inimgruppidest, kuidas Trump mõnitab LGBT-inimesi ja teisi vähemusi. Ühiskonna üldine rahulolematus ja viha on kütus sinna paaki,“ jutustab ta. „Elame igapäevaselt uudiseid vaadates sõjahirmus. Noored tunnevad lootusetust. Nad ütlevad noorsootöötajatele, et miks nad peaks edasi õppima, niikuinii maailm lõppeb ära, sõda tuleb. Nad tunnevad, et nende eksistents on ohus, või vastupidi, et nad ei mängi enam üldse mingit rolli. Kui kõik lõppeb ära, mis vahet siis on, kuidas käituda ja mida teha?“
See, kuidas maailma liidrid mõnitavad inimgruppe, on kütus julmade tegude paaki.
Marten on märganud, et noorte seas on palju vaimset kurnatust ja läbipõlemist. Nad ei jaksa kooli koormat kanda. Ja siis saab noor psühholoogi aja – poole aasta pärast. „Aga poole aastaga võib elus nii palju muutuda!“ hüüatab ta.
Tasulise psühholoogi juurde saavad minna vaid need noored, kel on võimalus oma probleemidest ka vanematega rääkida. Aga paljudel ei ole kodus sellist usalduslikku suhet.
Ja ka rahapuudus on suur teema. „Noored küsivad, miks nad peaks legaalselt raha teenima, kui teenivad kanepimüügiga nii palju rohkem.“
AI-ajastul läheb isoleeritus ühiskonnas hullemaks. Inimesed tunnevad end rohkem üksinda. Seda enam on vaja neid, kes oskavad teiste inimestega päriselt rääkida ja neid hukkamõistuta kuulata. Nagu noorsootöötajad.
Autor Anna Teele Orav. Artikkel ilmus 12.12.2025 Eesti Ekspressis
Foto: Alice Märtin