Traditsiooniliselt külastab Haridus- ja Noorteamet igasuviselt toetatavaid laagreid. Selleaastased külastused said avapaugu Kaspri talu laagris, mis sai alles hiljuti püsilaagri tegevusloa. Laagrit korraldav laagri juhataja Ragne Kärner-Neevits võttis Birgit Villumi vastu ning tutvustas ka laagrikompleksi. Kuna Ragne on laagrikorraldajate võrgustiku värske liige, saamegi selles loos temaga pisut lähemalt tuttavaks.
Kuidas sa üldse jõudsid laagrite korraldamise juurde?
Laagrite korraldamise juurde jõudsin ma niimoodi, et ma õppisin turismikorraldust, kus turismikorralduse eriala juhendaja Reili Engelbrecht tuli minu juurde ja andis märku, et tuli üks pakkumine laagrikasvataja paberite tegemiseks ning soovitas ka minul need igaks juhuks ära teha. Ja siis ma tegin need laagrikasvataja paberid ära. Alguses ma ei osanud midagi nendega peale hakata ning siis ma eelmisel aastal mõtlesin, et proovin teha päevalaagreid. Kui ma need olin ära teinud, siis selle aasta jaanuaris otsustasin ka ööbimisvõimaluse laagrisse osta.
Mis on sinu meelest laagris kõige tähtsam osa?
Viimase ööbimisega laagri puhul tundus mulle, et söömine oli kõige tähtsam osa. Plaanitud oli küll neli toidukorda, kuid me tegime lõpuks ikka viis korda söömist, sest see oli kõige olulisem. Maal läheb kõht väga tühjaks, kui sa õues oled ja ringi toimetad – kas siis tegeled loomadega või muude asjadega. Loomulikult on tähtsad ka tegevused, kord, distsipliin, reeglid. Kui reegleid ei ole, siis tegelikult ei olegi õiget laagrit. Noored õpivad ka laagris kella tundma ning muid eluks vajalikke oskusi. Lisaks sellele, et nad õpivad, saavad noored laagrist ka uusi tuttavaid. Meie eelmise aasta päevalaagritest on saadud väga palju uusi sõpru. Lisaks panin eelmise aasta päevalaagrite puhul tähele seda, et kui mõnel noorel on koolis kohanemisraskusi, siis laagris nad on võimelised leidma omale sõpru. Alguses nad ei tea veel seda, et nad võivad sattuda pärast laagrit ühte klassi. Kes laagris on tuttavaks saanud, tulevad järgmisel aastal tõenäoliselt ka samasse laagrivahetusse. Nüüd on meil juba vähemalt 6 noort, kes palusid end ühte vahetusse panna.
Mis veel noores muutub, kui ta laagris käib?
Kui noor osaleb laagris, siis ilmnevad teinekord mingid käitumismustrid, mida kodus või koolis ei tule välja. Vahel lapsevanemad panevad oma lapse laagrisse sellepärast, et teada saada, kuidas ta koolikeskkonnas võiks hakkama saada. Ühe lapsevanemaga oli eelmises vahetuses just selline juhus ning vanem viis lapse esimesel õhtul juba laagrist ära, kuna lapsele ikkagi ei meeldinud. Aga koolis ju niimoodi ei saa, et kui ei meeldi esimesel päeval, siis rohkem kooli ei vii. Laps ise oleks tahtnud laagrisse jääda, aga vanemad ei jätnud teda laagrisse.
Lisaks on noori keeruline tänapäeval õue üldse saada. Meil on telefonivaba laager ja noored peavadki õues toimetama. Vanematele see küll igatahes meeldib – siis olla raha ikka asja ette läinud, kui laps telefonis ei istu. Küll aga on endiselt paras pähkel see, kuidas olla noore jaoks telefonist huvitavam – seda ma aastatega ära õppinud ei ole.
Mis võiks olla noortega töötamisel kõige tähtsam?
Motiveeritus kindlasti. Mida ma veel tähele olen pannud, on see, et reeglid peavad olema kehtestatud ka iseendale. Tegevused peavad olema ka kella pealt välja arvestatud ning meeskonnas peab olema väga hea koostöö, et kasvõi silmsideme kaudu n-ö infot edastada. Kui sul seda meeskonnatööd ei ole, siis tulemus on null. Reeglid peavad olema ka töö- ja puhkeajale. Laagri juhatajana pean täitma erinevaid ülesandeid, sh tegema vahepeal süüa. Sel ajal peavad juhendajad teadma, kuidas ennast kehtestada ning noortele tegevused välja mõtlema ja läbi viima. Enesekehtestamine aitab ka noori kokku koguda, kui mingit tegevust teed, sest muidu on ainult sul neli last tegevuses ja ülejäänud on mööda territooriumit laiali. Aga see kõik on õpitav, kui vaid tahtmist on!
Mida sa ise laagris kõige rohkem naudid?
Noored annavad mulle väga palju energiat – päriselt! Ma võin laagris koos noortega väga palju. Lisaks puistavad noored mulle ka õhtuti oma südant, kui siin õhtul hiljem noortega istusin, kui nad kepphobuseid meisterdasid. Ma tunnen, et ma saan neid suunata ja toetada iseseisvamad olema ja julgustada kasvõi pesema minema.
Kas mingeid traditsioone peaks laagris säilitama?
Ma arvasin sel aastal, et laagris peaks kogu aeg uus programm olema, sest vahel noored tulid ja ütlesid, et kui on kaks aastat ikka sama programm, siis on nii igav. Proovisin siis uut programmi, kuid päriselt see uus ei õnnestunud. Noored ootasid esimesel päeval laagripluusi tegemist, aga seda ei tulnud, sest programm oli uus. Noored olid pluusidest välja kasvanud ja need olid neile väikseks jäänud. Samamoodi nagu järgmisel päeval tahtsid nad seepi teha, sest see meeldis neile möödunud laagrist. Või näiteks jalgrattamatk põllumajandusmuuseumisse, mille paduvihma tõttu asendasin väikese bussireisiga – pooled olid väga pettunud, poole rõõmsad. Seega võib öelda, et alati kõik uus ei tööta ja midagi vana tuleb kaasa võtta!
Artikli autor Birgit Villum on Harno noorte ja rahvusvahelistumise osakonna peaekspert. Tegutseb noortelaagrite ning projektlaagrite arendamise ja kvaliteedi tagamise valdkonnas.
Laagri korraldamist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi määruse „Noorte püsi- ja projektlaagrite toetuse andmise tingimused ja kord“ alusel.