Nimi: Taaniel Palmiste
Gümnaasium: Hiiumaa Gümnaasium
Sihtriik: Suurbritannia
Väliskõrgkool: Manchester Metropolitan University
Eriala: loovkirjutamine
Stipendiumi saamise aasta: 2019
Minu õpitee välisülikoolis algas 2018. aastal peale Hiiumaa Gümnaasiumi lõpetamist, kui vahetasin enda väikese kodusaare Euroopa suurima vastu.
Esialgne mõte välismaale õppima asuda oli otseselt seotud minu valitud sihtkohaga, kui elu viis põhikooli lõpuklassis keelereisile Inglismaale. Kui varasemalt polnud Suurbritannia minus erilisi emotsioone tekitanud ning olin nooruse naiivsuses idealiseerinud pigem Hollywoodi, oli inglaste olemuses ja elustiilis koheselt midagi köitvat. Vahetult peale reisi leidsingi end tutvumas erinevate erialade ja ülikoolidega, et selgitada välja järgnevaid samme, mida sellisel teekonnal ette võtta. Nii olin kogu enda gümnaasiumiaja täiesti veendunud, et soovin kandideerida just välisülikooli.
Olnud juba varasemalt kirjutanud muusikat, oli esialgseks valikuks laulukirjutamise eriala BIMM eraülikoolis ning linnaks üks Inglismaa tuntumaid – Manchester. Kuigi kool pakkus mitmeid suurepäraseid väljavaateid, nagu salvestamine professionaalsetes helistuudiotes, nõustamiskohtumised ekspertidega, meistrikursused edukate artistidega (teiste hulgas popartist MNEK), tundsin kiirelt, et sooviksin bakalaureusekraadi omandada siiski mõnel teisel erialal. Olin esimese aasta jooksul palju olulist omandanud ning kontaktid ja võimalused jäid minuga. Niisiis lõpetasin esimese õppeaasta BIMMis edukalt ja väga heade tulemustega ning jätkasin oma teekonda Manchesteris, ent sootuks uues koolis.
Kuna olen kirjutanud palju erinevas vormis luulet ja tekste, oli loogiliseks jätkuks loovkirjutamise eriala. Koolina sai sümpaatseks Manchester Metropolitan University, sest Creative Writing eriala on just seal piirkonna parim. Alustades värske energiaga uues koolis, otsustasin sel korral taotleda Noore Õpetlase Stipendiumit ning minu suureks rõõmuks – osutusingi valituks.
Kursuse sisu oli täpselt nii loominguline, nagu kõlab tema nimetuski. Lõviosa õppetööst toimus seminarivormis, millest enamiku moodustasid n-ö töötoad, kus loeti üksteise kirjutisi ning jagati tagasisidet. Nii saime grupisisestest erisustest ja sarnasustest inspireeritud ning õppisime endagi loomingut kriitilisema pilguga vaatama. Saada tagasisidet õppejõududelt, kelle endi kirjanduslikud tööd on pälvinud tunnustusi ning kes omavad isiklikke mitmetahulisi kirjutamiskogemusi, avardab kahtlemata loovust uuel viisil. Samuti õppisin erinevate ainete käigus näiteks Põhja-Inglismaa kirjanduse, Shakespeare loomingu või koguni bioeetika kohta kunstis. Lõpuprojektina kirjutasin ja produtseerisin nulleelarvega lühifilmi „So Let’s Dance“, mis pean üheks isiklikumaks suurimaks õnnestumiseks.
Ka kooliväliselt on Manchester ideaalne linn ühele noorele hingele. Armastan linna vabadust ja mitmekesisust, inimeste julgust olla ekspressiivne ning ajada oma rida, samuti progressiivset ühiskonda üleüldisemalt. Manchesteris veedetud aastate jooksul kohtusin paljude tänaseni oluliste sõpradega ja käisin erinäolistel üritustel, muuhulgas nägin esinemas mitmeid lemmikartiste. Tänaseni on minu isiksuses ning ellusuhtumises tajutav Inglismaal elamise mõju. Kõige selle kõrval aitasid aastad Inglismaal hinnata senisest suuremal määral Eesti positiivseid aspekte – meie puhast keskkonda, loodusrikkust, turvalisust ja innovaatilisust.
Olles sündinud ja kasvanud Kärdlas, oli keskkonnamuutus ekstreemne ning karastav. Varem olin kodulinna jaganud kolme tuhande inimesega, nüüd oli neid pea kolm miljonit. Kuna asusin õppima Inglismaal, kus piirkonniti väga erinevad dialektid, oli aktsentide rohkuses navigeerimine esmalt mõnevõrra keeruline. Et ükski õppejõud, kaasõpilane või ühikakaaslane ei räägi nii, nagu teine, tegi kindlasti sisseelamise märksa keerulisemaks.
Sellegipoolest võin väita, et minu kogemuse põhjal sai keelebarjäärist oluliselt suuremaks väljakutseks kultuuribarjäär. Keelte osas saab ju kiirelt harjuda ning areneda, kuid kultuuriline keskkond, milles sirgutud, on ja jääb eri rahvuste vahel erinevaks ning seda naljalt õppida või omandada ei saa.
Katsumusi oli teisigi, kuna minu õpingute jooksul jõustus Brexit ning leidis aset kurikuulus pandeemia. Õnneks õppetöö siiski oluliselt ei kannatanud. Olnud alustanud Brexiti eelsel ajal, sain lõpetada ülikooli algsetel tingimustel ning taotleda pre-settled staatust, mis andis elamisloa järgnevaks viieks aastaks. Pandeemia käigus õnnestus terve üks õppeaasta lõpetada distantsilt, mis ainult kasvatas inimese ja õppijana. Kõikide muutuste ja väljakutsete kiuste omandasin bakalaureusekraadi edukalt, koguni First Class Honours tulemusega.
Täna töötan Eestis kommunikatsiooni vallas ja tunnen, et saan enda välisülikoolis omandatud akadeemilisi ja elulisi teadmisi edukalt rakendada, kasutades enda õpitut Eesti kultuuri- ja meediaruumi panustamiseks.
Julgen väita, et välisülikooli õppima asumine oli minu senise elu parim otsus. Mitte ainult polnud see teekond iseseisvusele ja tohutule arengule, vaid võlgnen enda Inglismaa aastatele ka palju parema arusaamise iseendast ning maailmast enda ümber. Võin päris veendunult kinnitada, et ma poleks täna sama heas kohas, kui poleks seda mõneti hirmutavat sammu ette võtnud. Sel samal põhjusel soovitan sama kindlasti ka teistele, kes täna veel kahtlevad. Kui ei proovi, ei saa ka teada. Ja kaotada pole absoluutselt mitte midagi, isegi, kui tuleb teha raskeid otsuseid või plaane kardinaalselt ümber teha.
Rohkem infot stipendiumi kohta: https://harno.ee/noore-opetlase-stipendium