Esimest korda sattus Stefan Tung Riigikogu hoonesse tavalise turistina, liikudes vaikselt koos giidiga mööda pikki koridore ja vaadates uudishimulikult saale, kus tehakse Eesti jaoks suuri otsuseid. Aastaid hiljem astus ta samadesse ruumidesse hoopis teises rollis – doktorantuuris õppiva teadlasena, kes oli kutsutud sinna intervjueerima riigiametnikku, et rääkida etnilisest identiteedist ja majandushoiakutest Eestis. Just selline lugu on heaks näiteks sellest, kuidas stipendium ei ole pelgalt rahaline toetus, vaid võimalus, mis avab uksi uutele kogemustele, kohtumistele ja vaatenurkadele.
Stefan Tung on University College London (UCL) doktorant, kelle uurimistöö keskmes on etnilise identiteedi ja majandushoiakute omavaheline seos ning kuidas ajaloolised kogemused mõjutavad inimeste arusaamu riigi rollist, sotsiaalsest heaolust ja ebavõrdsusest. Estophiluse stipendiumist kuulis ta esmalt teiselt doktorandilt, kes oli varem sama toetuse abil Eestis välitöid teinud ning julgustas ka teda Eestisse uurima tulema. Eestis veedetud aeg andis Stefanile võimaluse minna numbritest ja ankeetvastustest palju sügavamale: kohtuda inimestega nii Tallinnas kui Narvas, rääkida nii kohalike venekeelsete elanike kui ka eestlastega, ning näha lähedalt, kuidas ajalugu ja identiteet põimuvad tänapäevaste majandushoiakutega.
Kuidas algas huvi Eesti vastu?
„Minu huvi Eesti vastu sai alguse juba bakalaureuseõpingute ajal, kui käisin suvel Baltikumis reisimas,“ räägib Stefan. Teda köitis meie riigi ajalugu ja digitaalsed ning innovaatilised lahendused. Eriti jäid meelde Tallinna vanalinn, eestlaste eriline side loodusega ning inimeste rahulik kuid samas sitke iseloom.
Doktoritööd kavandades mõistis ta, et uurimisteema sidumine Eestiga on mitmeski mõttes ideaalne. Nõukogude okupatsiooni kogemus, taasiseseisvumine ja kiire majanduslik üleminek lõid tausta, mille põhjal uurida, kuidas etniline identiteet mõjutab hoiakuid sotsiaalse heaolu, ebavõrdsuse ja riigi rolli suhtes. „Mida rohkem Eesti peale mõtlesin, seda selgemaks sai, et tahan tulla siia päriselt kohale, mitte uurida Eestit ainult kaugelt ja andmetabelitest,“ ütleb ta.
Stefan Tung uurib, kuidas etniline identiteet põimub majandushoiakutega, keskendudes eeskätt suhtumisele sotsiaalkaitsesse ja keskkonnapoliitikasse. Teda huvitab, kuidas ajaloolised kogemused, näiteks nõukogude aeg ja üleminekuaastad, kujundavad inimeste tänaseid arusaamu sellest, kui palju peaks riik sekkuma ebavõrdsuse vähendamisse või toetama haavatavamaid rühmi.
Eesti väiksus ja kõrge digitaliseerituse tase tegid välitöö logistiliselt võimalikuks ja paindlikuks. Turvaline keskkond, toimiv infrastruktuur ja toetav akadeemiline kogukond muutsid tema sõnul Eesti väga heaks kohaks kvalitatiivse uuringu läbiviimiseks.
Mida stipendium tegelikult võimaldas?
Estophiluse stipendium oli Stefani sõnul välitöö õnnestumiseks otsustava tähtsusega. Olemasolevad kvantitatiivsed küsitlused annavad küll numbrilise ülevaate etnilisest enesemääratlusest, kuid ei ava, mida need identiteedid inimeste enda jaoks sisemiselt tähendavad. Selleks kavandas ta kvalitatiivse uurimuse, mis põhineb põhjalikel intervjuudel nii tituleeriva enamuse kui ka venekeelsete elanikega. „Vajasin aega, et siin viibida, inimestega usaldust luua ja mitte ainult ühekordseid vestlusi pidada,“ selgitab ta. Stipendium võimaldas tal elada Eestis piisavalt kaua, et teha intervjuusid nii Tallinnas kui Narvas – kahes linnas, mille demograafiline ja ajalooline taust on väga erinev ning seetõttu uurimistöö jaoks äärmiselt kõnekas.
Stipendium ei katnud ainult elamiskulusid, vaid andis ka institutsionaalse toe – oli lihtsam selgitada, miks üks välisdoktorant Eestis uurib etnilist identiteeti ja majandust, kui tal oli ette näidata Eesti riigi tunnustus stipendiumi näol. „See oli minu jaoks võimalus minna pealiskaudsest analüüsist kaugemale ja tõesti süveneda inimeste lugudesse,“ ütleb ta.
Välitöö, mis viis festivalile ja Riigikokku
Üks olulisemaid sündmusi oli Jõhvis toimunud vähemusrahvuste kultuurifestival “Rahvuskultuuride loomepada”. Seal sai ta omal nahal kogeda, kui mitmekesine on Eesti kultuuripilt: näitused, rahvalaul ja tants. Festivalil kohatud kontaktide kaudu avanes võimalus intervjueerida ka kõrgetasemelisi eksperte: riigiametnikke, linnavolinikke, haridusjuhte. Nende hulgas olid ka Riigikogu liikmed, kes kutsusid ta parlamenti ekspertintervjuudele. „See oli üsna sürreaalne kogemus,“ meenutab ta. Need kohtumised andsid tema uurimistööle sügavuse, mida üksi avalikest dokumentidest või andmebaasidest ei leia. Näiteks aitasid need paremini mõista, kuidas ametlik poliitika, isiklikud kogemused ja ajalooline mälu põimuvad inimeste hoiakutesse nii riigi kui ka üksteise suhtes.

Koostöö juhendaja ja ülikooliga
Stefani sõnul oli koostöö Eesti juhendaja ja vastuvõtva ülikooli, Tallinna Ülikooliga, üks tema välitöö olulisemaid tugitalasid. Juhendaja aitas tal mõista kohalikke kultuurilisi ja sotsiaalseid nüansse, mis on eriti tähtsad, kui uuritakse tundlikke teemasid nagu etniline kuuluvus ja õiglustunne. „Ta mitte ainult ei andnud akadeemilist tagasisidet, vaid avas ka uksi oma võrgustiku kaudu,“ kirjeldab Stefan. Juhendaja tutvustas talle eksperte, kelle hulka kuulusid nii ministeeriumide esindajad, linnajuhid, koolijuhid kui ka vähemusorganisatsioonide liidrid. Sellised tutvused lõid usaldusliku pinnase intervjuudeks, mida ilma kohaliku vahenduseta oleks olnud väga keeruline korraldada. Ülikooli tasandil tundis ta end hästi toetatuna: „Mul oli ligipääs vajalikele ressurssidele ja samas tunne, et minu uurimus võiks päriselt ka Eestile korda minna. See kogemus kinnitas mulle, et Eesti ei ole ainult uurimiskeskkond, vaid ka partner.“
Isiklik kasv ja uued suunad uurimistöös
Stipendiumiperiood Eestis ei mõjutanud ainult Stefani käimasolevat doktoritööd, vaid kujundas ka tulevikuplaane. Põhjalik välitöö aitas tuvastada uusi uurimisküsimusi, mida ta soovib edaspidi edasi arendada – näiteks, kuidas põlvkondlikud kogemused ja keelekasutus mõjutavad majandushoiakuid ning usaldust riigi institutsioonide vastu.
Lisaks akadeemilisele sisule tõi kogemus kaasa terve hulga „pehmeid“ oskusi: kultuuridevaheline suhtlus, aktiivne kuulamine, usalduse loomine ja keerukate teemade käsitlemine taktitundeliselt. „Pidin õppima, kuidas küsida õigeid küsimusi nii, et inimene tahaks oma lugu jagada,“ ütleb ta.
Isiklikul tasandil oli Eestis elamine ja töötamine eneseületus – uue keskkonna ja uue keelega harjumine nõudis aega ja pingutust. Stefan räägib soojalt Eesti inimestest, kes tema sõnul olid avatud ja toetavad, ning rõõmustab, et paljudest tuttavatest said sõbrad, kellega ta suhtleb siiani.

Soovitus tulevastele stipendiaatidele
„Jah, ma soovitaksin Estophiluse stipendiumi väga soojalt kõigile, kes mõtlevad uurimistööst Eestis,“ ütleb Stefan veendunult. Tema sõnul on kõige olulisem tulla Eestisse avatud meele ja uudishimuga ning kasutada maksimaalselt ära siinseid võimalusi. Ta julgustab tulevasi kandidaate mitte alahindama võrgustike jõudu: „Sinu juhendaja, kohalikud partnerid ja kultuuriüritused võivad anda sulle kontakte ja teadmisi, mida ükski andmebaas ei paku.“ Estophiluse stipendium ei ole tema jaoks olnud ainult rahaline toetus, vaid kutse kuuluda elavasse akadeemilisse ja kultuurilisse kogukonda. „Olen selle kogemuse eest sügavalt tänulik,“ ütleb ta. „Ja loodan, et tulevased stipendiaadid võtavad sellest võimalusest maksimumi – nii enda, Eesti kui ka oma uurimisvaldkonna heaks.“
Estophilus on EKKAV programmi stipendium, millega toetatakse välisülikoolide üliõpilasi ja teadlasi, kes soovivad Eestis teha eesti keele ja kultuuriga seotud uurimistööd või koguda uurimismaterjali. Stipendiumit võivad taotleda välisriikide kodanikest bakalaureuseõppe viimase aasta üliõpilased, magistrandid, doktorandid ja järeldoktorid, kui nende uurimisteema on Eestiga seotud. Taotlusvoorud toimuvad kaks korda aastas, kevadel ja sügisel. Estophiluse stipendiumi 2026. aasta kevadine taotlusvoor on avatud 15. veebruarist kuni 15. märtsini 2026.
Vaata rohkem infot: Eesti keele ja kultuuri akadeemiline välisõpe (EKKAV) | Haridus- ja Noorteamet