Mika Keränen on Eesti ja Soome vaheliste haridus- ja kultuurisildade loomise üks aktiivsemaid eestkõnelejaid. Tartu Ülikooli vilistlane, lastekirjanik ja Eesti kõrghariduse entusiast jagas meiega oma mõtteid Soomes toimunud haridusmessil Studia 2024, kus Haridus- ja Noorteamet koos Eesti kõrgkoolidega tutvustas Soome noortele, miks tulla Eestisse õppima.
Ma alustan ehk kõige intrigeerivamast küsimusest. Kas tasuta või tasuline kõrgharidus?
Väikestes riikides nagu Eesti ja Soome peab kõrgharidus olema kõigile kättesaadav ja mina isiklikult arvan, et kättesaadavust mõjutab peamiselt hind. Seetõttu peaks kõrgharidus olema Eestis kõigile tasuta.
Aga mis sa arvad sellest, et mõned erialad, mille spetsialiste ei ole väga vaja, oleks tasulised?”
Ma ei usu, et me suudame tänapäeval öelda, milliseid erialasid ja oskusi on vaja 25 aasta pärast. Ma olen siin messil mõelnud, et me kirjutame pidevalt erinevaid tekste ja suhtleme inimestega ning vaatamata sellele, et meil on tehnilisi abivahendeid selleks väga palju, tekib mul tunne, et äkki oleks vaja ülikoolidesse erialasid, kus inimene õpib kirjutama. Näiteks loovkirjutamise eriala – kuidas kirjalike tekstidega toime tulla ja ennast väljendada. Tehniline abivahend on alati tehniline abivahend, aga suur mõtlemine peab tulema inimesest endast.
Võib-olla on tulevikus vaja palju rohkem humanitaarvaldkonna inimesi, sest tehniline pool areneb niikuinii. See tähendab, et kõikvõimalikud pehmed väärtused on tulevikus need, millega me muutusi loome. Äkki on tehisintellekti kõrval tärkamas ka humanitaaride aeg?

Millised on su messi esimese päeva emotsioonid, kui avatud Soome õpilane on Eestis õppimise mõttele?
Väga tore on olnud! Olen kohanud palju nõustajaid, kes töötavad selles valdkonnas Soome koolides.
Samuti olen rääkinud agentidega, kes vahendavad välismaa tudengeid Soome ja kes nüüd vaatavad Eesti poole. Meie juures on vestlemas käinud ka noored eestlased, kes on Soomes sündinud ja üles kasvanud ning kes tahaks nüüd õppida eesti keeles ja Eestis. See on väga huvitav seltskond. Muidugi on ka Soome noori vestlemas käinud. Mul on hea meel, et mõned Tartu ja Tallinna ülikoolid on toonud siia oma Soome tudengeid, kes saavad ise tutvustada enda eriala kaasmaalastele.
Aga rääkides sinust endast, siis mis sind Eestisse omal ajal tõi?
Kõige lihtsam põhjus – ma armusin eesti tüdrukusse. Ma võiksin vabalt olla seal Islandi boksis ja rääkida õppimisvõimalustest Islandil, aga mina tulin koos tüdrukuga Eestisse ja ei kahetse. 90ndate keskpaik oli väga hea aeg tulemiseks. Erinevalt nii mõnestki teisest erialast, sai eesti keelt ja kultuuri õppida Tartu Ülikoolis tasuta. Mind huvitas ka inglise filoloogia, aga mul ei olnud seda raha kuskilt võtta. Kui ka eesti keele ja soome-ugri keelte eriala oleks olnud tasuline, siis oleksin õppinud hoopis midagi muud.
On sul meeles mõni vahva seik oma tudengiajast?
Selle peale ma ütlen nagu Tartu Ülikooli rektor Peeter Tulviste kunagi, et elage oma elu nii, et te ei pea ise rääkima, mida olete teinud, vaid teised teevad seda.
Aga nagu ma saan aru, siis sa meenutad hea sõnaga neid aegu?
Eks tudengina sai päris jaburaid asju ka tehtud, mida ma väga kahetsen. 90ndate keskpaik oli üsna metsik aeg Tartus, aga tudengi jaoks ka väga põnev. Me ei olnud jõukad ja isiklikku sõiduautot polnud meie sõpruskonnas, peale ühe pere, mitte kellelgi. Sama oli ka mobiiltelefoniga, rääkimata sellest, et kui me kolisime Annelinna, ei peetud tol ajal vajalikuks, et suvel tuleks kraanist sooja vett. Milleks soe vesi suvel? Lõpuks tulid inimesed mõistusele, et suvel tuleks ka ju pesta end. Aga tänu sellele, et meil ei olnud sooja vett, läksime kellegi juurde sauna ja kui meile soe vesi tuli, siis tuldi meie juurde. Tudengite omavaheline suhtlemine on väga tihe, sest see aitas ellu jääda.
Huvitav, et vaatamata rasketele aegadele, suutsime ikkagi õppida. Läksid hommikul ülikooli raamatukokku, tellisid raamatu ja läksid kohvikusse ootama mõneks tunniks, kuniks need tulevad. Mitte nagu Soomes, et lähed võtad õpiku riiulist.
Õppimine toimuski meie ajal raamatukogus füüsiliselt kohapeal. Ei olnud nii, et hommikul ärkad, teed arvuti lahti ja vaatad kiirendusega loengu järele. Kui keegi oleks mulle tol ajal öelnud, et 20 aasta pärast on seda igavat õppejõudu võimalik kuulata lihtsalt arvutist, kiirendusega …..
Praegu on tudengi elu äkki natuke liiga mugav?
Ma usun küll. Praegu on peamine põhjus kursakaaslastega kokku saamiseks millegi lõbusa tegemine, otsest vajadust ju ei ole. Aga selles vajaduses oli omal ajal mingisugune võlu. Ma olen õnnelik, et õppisin Tartus 90ndatel, kui elu ei olnud nii lihtne, ja meenutan seda aega heaga.
Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudaksin praegu üldse midagi õppida, kui ligipääs meelelahutusele on enam vähem ühe klõpsu kaugusele.
Aga kuidas sai sinust Eesti lastekirjanik?
Lihtsalt, et endal oleks lõbus. Mu varasemas elus on olnud palju erinevaid samme, mis viisid mind sinna rajale. Alates sellest, et mulle meeldis lapsena väga lugeda, kuni selleni, et ma olin juba teismelisena jalgpallitreener. Lastega tegelemine oli minu jaoks nii argine ja ma ei ole kunagi väikesi lapsi kartnud. Kui mulle tütar sündis õpingute ajal, siis laiskusest mõtlesin talle ise unejutte välja, selle asemel, et lugeda teiste omi.
Mis on Eesti ja meie kõrgkoolide eelised välistudengi jaoks?
Tartu puhul kindlasti kompaktsus. Mina olen õppinud Tartus, kus sa näed tudengeid igal sammul. Seda on näha, kuidas inimesed tahavad õppida ja isegi kui sa ise nii väga ei viitsi, siis Tartu vaimsus hoiab sind ja paneb õppima. See on miski, mis andis mulle suurt tuge rasketel hetkedel ja hoidis ülikoolis. Seda raha eest ei osta. Taru ongi päris ehe ülikoolilinn, mille sarnaseid Soomes ei ole. Mõni ütleb, et Turu on ju väga tore ülikoolilinn, aga selles mitmesaja tuhande elanikuga linnas ei saa sa arugi, et oled nüüd ülikoolilinnas.
Välistudengite osakaal ei ole praegu Eestis väga kõrge, millega Eestit reklaamib?
Mul on kahju, et juba 90ndatel aastatel, kui ma ülikoolis õppisin, nägin, kuidas mõnel meie ülikoolil tekkis mugavustunne – meile tulevad välismaalased ja nüüd on kõik hästi. Omavahel arutati kumb on parem, kas Tartu või Tallinn. Sel ajal puudus minu meelest visioon ja arusaam, et Tartu konkurent ei ole Tallinn, vaid olid ja on Euroopa ülikoolid ning tippülikoolide sekka jõudmiseks tuleb sinna murda.

Nüüd toob Eesti juba mitmendat aastat oma kõrgkoole Helsingisse messile, mis näitab, et toimunud on teatud ärkamine. Eesti kõrgkoolid ei tohi omavahel kraagelda. Siin Helsingis oleme me üks tiim – Eesti koondis.
Soomlased lähevad arstiks õppima Riiga, Rumeeniasse ja need, kellel on rikkamad vanemad Rootsi või veel kaugemale. See kinnitab, et kõrghariduses on rahvusvaheline konkurents ja kui keegi mõtleb Eestis, et küll see soomlane tuleb, siis on ta äärmiselt naiivne. Keegi ei lähe kuhugi niisama. Inimene otsib alati midagi uut ja kui Eesti ei suuda seda pakkuda (kasvõi lihtsalt spaakultuuri), siis ta läheb mujale. Üks põhjus miks soomlane läheb loomaarstiks õppima pigem Riiga kui Tartusse – Riiga saab lennukiga. See näitab, kui oluline on ka korralik transpordiühendus.
Mis sa arvad, kuivõrd mõjutab potentsiaalset tudengit, see, mis meil riigis toimub, näiteks halb ilm või kinnisem ühiskond?
Soomlase jaoks on Eestis mõni plusskraad rohkem ehk ilm on pigem boonus. Aga selline, kuidas öelda… onu heinolik meelestatus poliitilisel maastikul hirmutab nii Soome ja Eesti noori kui ka mind ennast. Kui ma oleksin Eesti noor praegu, siis ma ei usu, et ma tahaksin väga meie ühiskonda panustada. Tahaks näha poliitilisel maastikul sõbralikumat suhtumist. Keelepruuk on läinud nii koledaks, et mul ei ole enam tahtmist televiisorist ühtegi poliitilist nägu näha. Poliitiline kultuur on Soomes vähem solvav, aga ma ei välista, et see areneb samasse suunda mis Eestis.
Mida sina omal ajal tundsid, kuidas kohalike suhtumine välistudengitesse oli?
Oi, see oli väga hea ja siiamaani on. Kuna ma ei ole Tallinnas elanud, siis ma ei tea, kuidas seal oli, aga tartlased tõesti armastavad välisüliõpilasi ning nad on väga õnnelikud, kui välismaalased tulevad nende juurde õppima. Minu välismaalastest tutvusringkonnas räägivad kõik eesti keelt, sest elu on näidanud, et kui välismaalane räägib eesti keeles, siis on talle kõik uksed valla.