Laste valetamine on üsna levinud mure. Esimestes klassides võib lapsel olla veel raske mõista, mis valetamine on ja kuidas see teisi inimesi mõjutab. Kuidas tema valele reageerida, sõltub sellest, mis on vale põhjuseks. Psühholoog Liine Toming kirjeldab viite levinumat luiskamise põhjust ja annab nõu, kuidas olukorda parandada.
Vanema ootused ja lapse kohustused eakohaseks
Laps võib tunda vajadust kohustusest muul moel kui ära tegemise läbi vabaneda siis, kui tema õlule on pandud vanuse või arengutaseme kohta liiga palju vastutust. Esimestes klassides vajab enamik lapsi oma igapäevaelu, koolis käimise ja vaba aja rutiinsete tegevustega toimetulekul päris palju vanemate tuge.
Seitsmeaastaselt lapselt ei saa oodata, et ta suudab tema ees lebavale šokolaadile alati vastu panna, et ta kontrollib üksi oma kodust õppimist ja peseb hambad ka iseseisvalt ära. Kui laps lihtsalt ei jaksa kohustusi täita ja vastutust kanda, siis on riidlemisest ja karistamisest vähe kasu, sest laps vajab hoopis abi ja motiveerimist.
Šokolaadi, mis ei ole mõeldud lapsele söömiseks, võiks panna kappi ära. Vanem võiks õhtuti koos lapsega kontrollida, mis on vaja järgmiseks päevaks ära teha. Ka hambaid oleks lõbus pesta koos.
Kui ülesannete täitmine koos vanemaga tuleb juba hästi välja, saab edasi liikuda selleni, et laps täidab ülesandeid iseseisvalt ja vanem kontrollib (näiteks käib ka ise E-koolist läbi, märkab, kas laps suundub vannituppa pesema või mitte ja tuletab lapsele kohustust meelde).
Kui lapse vastutusvõime on kasvanud piisavaks, siis saab väheneda ka lapse abistamine kontrollimise ja suunamise läbi. Tavaliselt oskab laps I kooliastme lõpuks (9-10-aastasena) nimetada tekkinud probleemidele sobivaid lahendusi ja raskuste korral küsida täiskasvanu abi ning kirjeldada, kuidas valitud tegutsemisviis mõjutab kujunenud olukorra arengut ja ka teisi isikuid.
Kui vanema ootused lapsele ja lapse kohustused on eakohasel tasemel, siis ei teki ka nii palju olukordi, kus laps jääb ootuste täitmisega jänni ja vabastab end liiga kõrgetest nõudmistest vale läbi.
Laps arvab, et valetamine lahendab ülesande
Ajapikku peab siiski iga laps õppima ise vastutama selle eest, et rutiinseid tegevused nagu riidesse panemine, hammaste pesemine, kooliasjade kokkupanemine ja kodused tööd saaksid tehtud.
Kui kohustus ülesanne ära teha on juba olemas, kuid arusaamine miks ja vastutustundlik otsustusvõime pole veel tekkinud, võibki laps vanematele valetada lihtsalt selleks, et kohustus kergemini kaelast saada. Laps ei pruugi arugi saada, et ta käitub valesti: tema peas ei ole tema ülesandeks, et asi saaks tehtud, vaid et asi saaks tema kaelast ära.
Kui samal ajal ei ole laps endale ka teadvustanud, et valetamine on peres vastuvõetamatu käitumine, siis ongi üheks lihtsaks ülesande lahendamise viisiks valetada.
Seega – enne, kui saame lapselt oodata, et ta oma kohustuste täitmise kohta ei valetaks, peaks olema lapsega väga selgelt läbi räägitud, mis põhjusel ja millal ta ühe või teise kohustusega tegelema peab. Piiride katsetamine on laste arengu normaalne osa, kuid mida kindlamalt piirid seatud on, seda vähem on lapsel võimalik neid ületada.
Kuna ajamõiste on esimestes klassides lastele veel keerukas, siis võiks vanemad last aidata, näidates kella peal ette, mis ajal ta peaks tegelema kohustustega ja millal on vaba aeg, ning koostades koos lapsega päevakava (õppimisaeg, mänguaeg, arvutis olemise aeg, magamaminekuaeg jne), mis võiks olla kodus nähtaval kohal.
Samuti peab olema sõlmitud selgesõnaline kokkulepe, et meie peres ei valetata.
Lapse oma tegevuse eest vastutust võtma ja igapäevaseid kohustusi täitma õpetamine on pikk ja põhjalik töö. Lapse iseseisvumise juures on normaalne, kui laps vahel ka eksib ja vigu teeb. Ajapikku laps õpib, kohaneb sotsiaalsete normidega ja vanemate ootustega.
Ebaõiglane karistus süvendab probleemi
Mõnikord valetavad lapsed selleks, et vältida tagajärgi. Kuna lapsel ei ole vastutustundlik otsustusvõime, probleemide lahendamise oskus ja enesekontroll veel nii arenenud nagu täiskasvanutel, võib ta teha asju, mida tegelikult teab, et ei tohiks teha, sest ta lihtsalt ei suuda end kontrollida. Kui laps teab, et ta käitus valesti, kuid karistus valesti käitumise eest hirmutab teda, võib ta valetada, et end tagajärgedest päästa.
Just seetõttu ongi väga oluline, kuidas vanemad vastuvõetamatu käitumise korral reageerivad. See on ka hea näide, miks füüsiline karistamine ei toimi – see ei kasvata lapses vastutamise või ülesannete täitmise oskust, vaid õpetab lapse tagajärgi vältima. Valetamine on lihtsaks viisiks.
Vanemad peaksid mõtlema, kuidas nende reaktsioon lapse tuleviku käitumist mõjutab. Kui lapsel teinekord jälle pahandus juhtub, siis kas ta tuleb sellest oma vanematega rääkima või ta püüab seda varjata? Tihti on karistamisest tulemuslikum lapsega arutlemine selle üle, miks ta peab tegema seda mida ta tegema peab, mis juhtub kui ta seda ei tee, kuidas vanem saab last aidata, et ülesannete täitmine paremini välja tuleks jne. Nii luuakse usalduslik suhe.
Laps otsib tähelepanu – kasvõi negatiivset
Laste jaoks on täiskasvanute tähelepanu väga-väga oluline. Kui võrrelda negatiivset tähelepanu ja üldse tähelepanuta jäämist, siis eelistavad lapsed instinktiivselt negatiivset tähelepanu.
Vahel juhtub, et emal-isal on kogu aeg kiire, neil ei ole aega lapsega tema elust rahulikult rääkida ja koos tegutseda. Alles siis, kui laps millegi n-ö halvaga hakkama saab, näiteks kohustuse täitmata jätab või valetab, pöördub vanema tähelepanu lapsele. Seega – laps võib valetada, et püüda vanemate tähelepanu.
Lapse arengule on pidev negatiivne tähelepanu aga halb, sest siis hakkabki laps ise tundma ja uskuma, et ta on paha laps. Mida rohkem laps seda ise usub, seda rohkem ta selle järgi käitub, sest talle tundub, et see ongi ju see, mida temalt oodatakse. Tegelikult ei ole ükski laps halb laps, vaid lapse käitumine ei vastanud ootustele.
Väga paljude käitumisprobleemide, nii ka valetamise puhul on seega abi positiivsest tähelepanust. Sellest, kui vanem tõesti kuulab oma last, võtab iga päev aega temaga vestlemiseks (ilma televiisori ja nutitelefonita), kui pere võtab koos midagi ette, olgu selleks siis lauamängud või jalutuskäik metsas. Kui lapse tähelepanuvajadus on positiivse tähelepanuga täidetud, ei teki lapsel vajadust vanema negatiivset tähelepanu „välja kutsuda“.
Sõpruse näitamine läbi valetamise
Olenevalt valede tüübist võib luiskamise põhjus olla ka see, et sõprade leidmine või hoidmine on lapse jaoks raske ja valetamine justkui aitab. Laste jaoks on sotsiaalsetes olukordades toime tulemine palju keerukam, kui meie jaoks, kuna nende eneseteadlikkus, sotsiaalne teadlikkus, vastutustundlik otsustamine, eneseregulatsioon, suhetega toimetulek alles arenevad. Samas vajab kuuluvustunnet ja sõpru igaüks.
Nii võib laps valetada, et varjata sõprade tegusid või enda tegusid, mis on tehtud sõprade saamise või hoidmise nimel. Sõprade pärast valetamine võib lapse meelest näidata hoolivust ning sõpruse tugevust. Laps võib teada, et valetamine on vale, kuid sõprus ja kambavaim on tema jaoks tähtsamad.
Lihtne näide on esimese klassi laps, kes tunneb, et ta ei ole kooliellu veel hästi sulandunud ja alles otsib sõpru, kellega koos mängida ja keda usaldada. Kui ta avastab, et näiteks kodus kapist kommide võtmine ja sõpradele jagamine toob talle teiste laste tähelepanu ja heakskiitu, võib ta seda teha ja selle kohta vanematele valetada hoolimata sellest, et ta tegelikult teab, et emale ja isale nii ei meeldi ja see on vale käitumine.
Ka sellisel puhul on lapsega rääkimine, olukorra põhjusete ja võimalike lahenduste arutamine mõjusam kui karistamine. Anna lapsele teada, et mõistad tema soovi ja vajadust sõpru leida ja hoida. Sõprade leidmine ja sõprussuhete hoidmine on oskus, mida saab õppida ja õpetada nagu rattaga sõitmist või ujumist. Aita lapsel mõelda, kuidas ilma probleemse käitumiseta sõpru leida ja hoida.