Lapsel peab võimaldama igavleda, kuna just siis hakkavad tööle lapse loovus ja fantaasia. Ükski laps ei suuda lõputult niisama lihtsalt olla, vaid neile on loomuomane hakata endale tegevusi otsima. Rajaleidja annab nõu, mida teha, kui laps kurdab tihtilugu igavuse üle.
Kui vanem ei kujunda kogu lapse päeva, kasvab lapse julgus, enesekindlus ning vastutus läbi tegevuste, mille ta ise endale leiab. Pole mõeldav ega ka mõistlik, et lapsevanem kujundab ise kogu lapse suvise päevakava ja tegeleb temaga katkematult.
Küll aga on vanema rolliks last endale tegevusi leidma, ise päeva kujundama julgustada. Paku välja mõningaid ideid tegevusteks. Kinnita lapsele, et ta on kindlasti võimeline ise endale ägedaid tegevusi leidma. Selgita lapsele, kuidas vahvale mängule eelnev igavus tema mõtte tööle paneb ja tema kehale ja vaimule kindlasti kasuks tuleb.
Samuti on vanema roll rääkida läbi, millised tegevused ei ole turvalised. Juba päris väikeste laste puhul on vabast mängust, ise oma aja sisustamisest palju kasu, kuid väikeste laste puhul peab vanem siiski olema lapse mängu lähedal, jälgima ohutust ja vajadusel sekkuma. Suuremate, juba koolis käivate laste puhul on üksi kodus toimetamine jõukohane, kuid ka nendega võiks rääkida läbi, millised tegevused ei ole ohutud ega lubatud (üksi veeäärde ujuma minemine, üksi tulega lõkke süütamine jne).
Paarinädalane puhkus
Kindel rutiin ja päevakava on lastele üldjuhul head, kuid ka laps vajab neist puhkust, just nagu täiskasvanud!
Hea on vahepeal mõelda sellele, mida teen mina täiskasvanuna. Kas mina võtan endale selliseid päevi, kus ma lihtsalt ei viitsigi mitte midagi teha ja tahan lõunani voodis pikutada? Kas mina täiskasvanuna soovin peale tööpäeva tulla koju ja ennast „maha laadida“? Kas mina täiskasvanuna vajan puhkuse ajal rangeid reegleid või hoopis vaba päevakava, kus ma saan teha asju endale sobilikul ajal? Kui jah, siis võiks küsida, miks ma peaks neid samu asju keelama lastele?
Ka lapsel võib olla päevi, kus ei pea kellaajaliselt kusagile jõudma ega midagi „kasulikku“ tegema, kus laps saab kasvõi õhtuni ööriietes pikutada. Pärast üheksat väsitavat kuud lasteaias või koolis, huviringides ja organiseeritud sotsiaalsetes tegevustes, on laps välja teeninud õiguse suvel ka natukene lihtsalt niisama olla.
Seega pole hullu, kui laps pärast kooli või lasteaia lõppu paar nädalat midagi erilist teha ei soovi ega oska. Las ta puhkab, sest suure tõenäosusega tekib temas peatselt tahtmine minna õue ja teistega suhelda. Lapsed ei ole loomuomaselt suutelised kaua tegevusetult istuma.
Mida rohkem ekraane, seda enam igavust
Küll aga tasub jälgida, et selline puhkamine ei sisaldaks liigselt ekraaniaega. Mida rohkem aega on laps senini veetnud nutiseadme seltsis, seda vähem suudab ta iseendale tegevust leida, seda enam vajab ta välist stimulatsiooni. Seda sellepärast, et nutiseadet kasutades saab aju väga tugeva stimulatsiooni, väga palju põnevust kätte väga kergelt. Aju harjub sellega ja nõuab edaspidi sama. Seepärast on oluline nutiseadmete kasutamise aega piirata.
Samuti ei toeta nutiseadmed lapse suhtlusoskuste arengut. Mida rohkem aega veedab laps erkaanide taga, seda keerukam on tal luua sotsiaalseid suhteid, leida sõpru ja teistega ühiseid tegevusi päriselus.
Hea uudis on aga see, et pärast mõnepäevast või mõnenädalast võõrutust taastub lapse aju üsna kiiresti, laps hakkab ekraane taas vähem vajama või unustab need sootuks!
Vanema eeskuju loeb rohkem kui sõnad
On teada-tuntud tõde, et lapsed ei tee nii, nagu me ütleme, vaid nii, nagu me teeme. See tähendab, et mida rohkem loeb vanem ise raamatuid, seda suuremat huvi tunneb selle vastu ka laps. Kui vanemale meeldib harrastada erinevaid spordialasid, siis on üsna tõenäoline, et spordi vastu hakkan huvi tundma ka laps. Mida vähem aega veedab vanem ise nutiseadmes, seda vähem teeb seda ka laps.
Tasakaal
Tihtipeale kipuvad vanemad ennast süüdistama, kui ei suuda olla kogu aeg laste jaoks aktiivselt olemas. Me näeme sotsiaalmeedias peresid, kes on justkui täiuslikud, kus vanemad on terve päeva lastel erinevate tegevustega ära sisustanud. Märkame sõpru või sõbrannasid, kelle elu ja olemine justkui keerlevad laste tegemiste ümber. Sellised vanemad on ideaal, mille sotsiaalmeedia avalikkusele on loonud.
Päriselus ei suuda enamik vanemaid sellele ideaalile vastata. Tekib halb enesetunne, süümepiinad ning enda süüdistamine, et ollakse vanemana läbikukkunud.
Saame endale meelde tuletada, et selline ideaal ei olegi realistlik ega ka vajalik. Parem looge oma pere ideaal, mis arvestab kõigi pereliikmete erinevate vajadustega. Lapsed vajavad lisaks perega koos olemise ajale ka aega sõpradega mängimiseks ja aega igavuseks, endale ise tegevuste nuputamiseks. Täiskasvanud peavad lisaks lastega aja veetmisele ka tööl käima, majapidamistöödega tegelema. Iga vanem vajab oma aega, võimalust puhata, lugeda, sõpradega olla. Ning kindlasti tuleb leida aega oma partnerile. On spetsialiste, kes on öelnud, et peres on esikohal vanemate omavaheline suhe ja alles siis tulevad lapsed. Vanem ei pea ennast halvasti tundma, kui ei ole alati jaksu või võimalust lapsega mängida. Peaasi, et vanem on oma lapse jaoks alati olemas – kuulab ja toetab, kui lapsel on mure.