Artikli autor: Birgit Villum, Haridus- ja Noorteameti laagrite peaekspert
Fotol: Laagrilised tegevuses. Autor: Liisa Mugra.
Augustikuu alguses külastasin Abja-Paluojas toimuvat Error Tantsukooli laagrit. Mind võttis vastu pikaaegne laagrikorraldaja Merli Laur, kellega koos sai kogu territoorium läbi käidud ning lastega juttu aetud.
Kui kaua oled laagreid korraldanud ja kuidas selleni jõudsid?
Meie tantsukool sai ühe rühmana alguse 2001. aastal, kuigi juriidilise kehani jõudsime kaks aastat hiljem. Esimene laager toimus juba 2002. Tegime esimesed laagrid Pärlseljal, kus ma olin ise laagris käinud. Seal oli kompleks olemas, selline mõnus pioneerilaager. Rühmade arvu kasvades tekkis vajadus rohkemate tantsusaalide järele ning tuli leida uus koht. Ja nii see tasapisi nende laagritega läks. Olen ise tegelikult lastekaitsetöötaja ning laagrid on nagu alati olnud hobi või kõrvaltegevus.
Kuidas teie laager on üles ehitatud?
Meie laager toimub alati ühes vahetuses. Kasvatajateks on meie tantsukooli treenerid, kellel on olemas laagrikasvataja osakutse. 75 last ühes vahetuses on kasvatajatele päris suur vastutus ja oht õnnetuste juhtumiseks on olemas, seetõttu on meil aegade jooksul välja kujunenud väga selge reeglistik, milles me järeleandmisi ei tee. Laagriaegade alguses oli meil ühel grupil treening ja teised lapsed jooksid sel ajal niisama ringi. Meil polnud tollal mingil ülevaadet, mis toimub. Nüüd on meil korraga trennid kõigil vanuseastmetel – samaaegselt 5-6 trenni, et lapsed ei oleks ilma järelevalveta, kui õpetajad tunnis on. Lastel on kindlasti olemas ka isetegevuse aeg ning igal õhtul toimuvad õhtused üritused. Näiteks teeme etendusi, täna on tulemas basseinipidu, kus laseme lapsed vette rühmade kaupa. Teeme talendiõhtut, orienteerumist, mängime mänge, mõtleme kavasid jpm.
Mis on laagri korraldamise juures kõige keerulisem?
Võib-olla see on, et laagri planeerimine hakkab hästi vara. Tegevusluba tuleb vallalt taotleda juba hooaja keskel ja taotluses peab täpselt olema kirjas, kes on need õpetajad, kes laagrisse tulevad. Litsentse taotletakse ja uuendatakse aga just kevadpoolaastal ning nii on talvel sageli olukord, et kellegi litsents on kas lõppemas või ei ole mõni noorem treener jõudnud seda veel taotleda. Omaette väljakutse on ka tunniplaani tegemine selliselt, et igal rühmal oleks huvitav ning et lapsed üldse tahaksid siia laagrisse tulla. Püüame igal aastal laagrisse tuua külalistreenereid ning ka majasiseselt pakkuda lastele õpetajaid, kellega nad hooaja jooksul pigem väga palju kokku ei puutu.
Kuidas sa tagad, et laagripersonal oleks hea?
Me ei võta kunagi võõraid kasvatajaid – nagu eespool mainitud, töötavad laagrikasvatajatena meie oma tantsukooli õpetajad. Meie tunneme neid ja nemad tunnevad lapsi ning see teeb kindlasti asja lihtsamaks nii õpetajatele kui lastele. Kõigil on alati olemas kvalifikatsioonid. Tervisetõendid on korras ja karistusregistrid puhtad, teistmoodi ju ei saakski lastega üldse töötada. Meil on ka personali alati varuga. Kui näiteks peaks juhtuma mõni õnnetus või vigastus, siis saab üks saab minna mõne lapsega näiteks traumapunkti ja teised ei jää valveta.
Mida laager muudab noore elus?
See annab noorele kogemuse, kuidas ise hakkama saada, kuidas sotsiaalseid kontakte luua ja olukordadega kohaneda. Iseseisvus kindlasti, koostööoskus. Viimastel aastatel anname noortele võimaluse ka nutipausiks, sest telefonid on meie käes ja 2 korda laagri jooksul on helistamispäevad. See tähendab, et noorel ei ole iga hetk laagris kedagi kõrval, kes tema eest otsuseid langetaks ja olukordi lahendaks – ta peab ise hakkama saama. Läbi aastate on meil lugematult edulugusid, kus murelik vanem saadab lapse laagrisse arvates, et ta ilmselt ei saa hakkama, sest pole kunagi üksi olnud ja tegelikult selgub, et kui võimalus anda, saadakse suurepäraselt oma asjadega hakkama. Mõnikord naerame omavahel, et laagritega kasvatame suureks nii lapsi kui nende vanemaid.
COVID-i ajal oli näha, et lapsed lihtsalt ei osanud enam suhelda ja siis oli neil laagrit väga vaja. Tegelikult ootavad laagrit ka vanemad, sest neile meeldib, et me telefonid ära korjame. Esialgu olime kasvatajatena need „pahad“, aga vanemad on öelnud, et neil on väga hea meel, et me seda teeme ja ka nad ise tahaksid kodus sama reegli teha. Ja tegelikult nüüdseks on ka lapsed sellega juba kenasti harjunud. Seda on tore vaadata, et inimesed hakkavad ilma nutiseadmeta päriselt tegevusi otsima – mängitakse lauamänge, minnakse jalutama või lihtsalt ollakse.
Kas ja kuidas lapsed ajas muutunud on?
Tantsukooli vaatest paistab kõige enam välja ehk kasvav esinemishirm. Raske öelda, mis seda tingib, aga varem ei olnud probleemiks, et sooloetteastetega ei juleta esineda. Nüüd on igal aastal nii mõnedki lapsed, kes keelduvad sellest kategooriliselt. See probleem hakkas tekkima umbes 10 aastat tagasi ja mida aeg edasi, seda enam see silma torkab. Kunagi laagris osalenud külalistreener Inglismaalt ütles toona, et neil ei oleks saanud midagi sellist teha, et selgitatakse parim välja, see oleks totaalne probleem. Nüüd on sama olukord ka meil – näeme, et soolokavade ja esinemisega on lastel mingid hirmud, mida varem ei olnud: lapsed ei julge, nad on ärevuses. Laps ei taha ilmselt ebaõnnestuda, kuna saavutusvajadus on nii suur. Sellepärast me lõpetasime need soolokavad ära, võtsime selle pinge maha, aga me ei ole ka päriselt alla andnud ja tantsulahingutesse suudame üldjuhul lõpuks kõik lapsed ikkagi osalema veenda. Püüame võimalusel vältida pretsedentide tekkimist.
Kuidas laagrit jäädvustate?
Igapäevaselt teeme postitusi ja storysid oma sotsiaalmeedia kanalitel. Samuti käib meil igal aastal laagris fotograaf ja tehakse laagrivideo. Videoid saab näha meie Youtube kanalis. Viimastel aastatel oleme pidanud ka laagriblogi. Blogi peamine eesmärk on informeerida vanemaid laste tegemistest laagris, kuna vanematel pole enam iga hetk võimalik lastega suhelda ja helistamise päevadel ei pruugi lastel kõik tehtu enam meeles olla. Saadame blogi lingi vanematele. See aitab maandada ka nende vanemate hirme ja muresid, kelle lapsed osalevad laagris esimest aastat, sest paraku on ka lapsevanemad võrreldes varasemaga muutunud üleseotuks ja muretsevad, kuigi lapsed saavad tegelikult väga hästi hakkama kui nad harjumuspärasest kodusest süsteemist teise keskkonda panna.
Traditsioonilised sündmused
Oleme igal aastal korraldanud ööhäire – lapsed väga ootavad seda. Traditsioonilised üritused on ka sportmängud ning improvisatsiooniline tantsulahing. Tänavu korraldavad seda meie meestreenerid. Viimasel õhtul on traditsiooniliselt disko. Õhtuste ürituste puhul püüame igal aastal vahetada ka korraldusmeeskonda, et tuleks uusi ja värskeid mõtteid.
Laagri korraldamist toetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumi määruse „Noorte püsi- ja projektlaagrite toetuse andmise tingimused ja kord“ alusel.