Artikli autor: Kristina Masen
Šokeerivate kiusamislugude ilmsikstulekul algab alati mäng süüdlase otsimiseks. Kes vastutab? Kes oleks pidanud märkama? Kas oli midagi märgata? Ja kuidas seda siis õigupoolest ennetada? Loomulikult pole noorte sotsiaalse tõrjutuse ennetamine ning leevendamine üksinda vaid noorsootöö valdkonna vastutus, kuid noorsootöö, huviharidus ja huvitegevus pakuvad ohtralt häid võimalusi tõrjutusriskis olevate noorte kaasamiseks. Mis on see, mida iga noorsootöötaja kiusamise ja tõrjutuse kohta kahtlemata teadma peaks?
Sage tegelikkus
Kiusamislood jõuavad avalikkuse ette tavaliselt siis kui need on “piisavalt” jõhkrad ja uskumatud, et igaüks saab nende tõsidusest aru. Kuigi nii tõsised juhtumid, kui hiljuti Pärnus, on statistiliselt pigem erand, mitte koolinoorte igapäev. Kiusamise statistika on siiski šokeeriv. 2019. aasta andmete kohaselt on kiusamist kogenud 24−35% õpilastest (1). Andmed kiusamise kohta varieeruvad sedavõrd palju, sest kiusamist määratletakse ja uuritakse väga erinevalt ning on leitud, et kuna õpilased ise ei oska kõiki kiusamisvorme kiusamiseks pidada, on üldsõnalisemate uuringute tulemuseks sageli ka madalam kiusamistase. Kui aga paluda uuringus osalenutel vastata konkreetsete tegevuste kohta, mille uurijad kiusamiseks kvalifitseerinud on, tõuseb ka vastav protsent. Ehk teisisõnu, ka noor ise ei saa vahel tegelikult aru, et teda kiusatud on. (2)
Aga alati ei saa aru ka täiskasvanud. Hinnanguliselt esineb eelkõige sotsiaalset kiusamist, mille tuvastamine vajab sageli konkreetse situatsiooni ja konteksti mõistmist. Mõni tegu või lause võib kõlada süütuna sellele, kes ei tea, millises kontekstis seda mõeldud on. Samuti teeb kiusamise märkamise raskemaks see, et suur osa kiusamisest toimub nüüd internetis, digivahendite kaudu, ning seal toimuv ei pruugi iseenesest täiskasvanute pilgu alla jõudagi. (4) Peidetud kiusamise tuvastamise probleem on seda raskem, et 36% õpilastest pigem ei usu, et täiskasvanud neid kuulaksid ning tõsiselt võtaksid (3).
Fookus teismelistele
Haridusasutusi vaadeldes on jõutud järelduseni, et mida enam tajuvad kaasõpilased, et kiusamine pole sotsiaalselt aktsepteeritud, seda vähem seda ka esineb. Kõige enam on kiusamine “normaliseeritud” 7.-9. klasside õpilaste seas, kuid sealjuures on enamik kiusuennetusprogramme sobilikud pigem noorematele õpilastele. (4) Et just mitteformaalseid tegevusi on hinnatud nende teemade ja probleemide käsitlemisel väga efektiivseks, on siin ka koht, kus süstemaatiliselt vaadata üle pakutavad võimalused noortele (5*). St, et tasub tõsiselt analüüsida, kas vanusegrupi noortele on piirkonnas (sh kool, huvikoolid, huvitegevused, noortekeskus jms) piisavalt võimalusi.
Sealjuures pole oluline see, et iga noor kuskile aktiivselt osalema rakendada. Ka võimalus passiivseks osalemiseks, näiteks lihtsalt noortekeskuses istumiseks ja aja veetmiseks, on väga oluline, sest annab noorele signaali, et ta on laiema grupi poolt aktsepteeritud ning ei pea tingimata jälgima teiste tempot. Seega, noorsootöötajana on tähtis analüüsida ka seda, kas keskkond võimaldab ka tagasihoidlikumal noorel end turvaliselt ja mugavalt tunda. Või, mõelda sellele, et kui keskus on alati täidetud algklassilastega ning ka ringid on just neile suunatud, kas siis tegelikult vanem noor ka tulla tahaks, kuigi sisuliselt pole teda ju keelatud? (5)
Eelarvamused jäta koju
Kuigi on palju faktoreid ja tegureid, mille esinemise korral on noorel palju suurem risk olla oma kaaslaste poolt tõrjutud, ei tohi unustada, et kiusamine võib osaks langeda ka noorele, kes pealtnäha riskirühma ei kuulu. Välimusel, perekondlikul taustal jms on suurem roll noore käitumisel ja toimetulekul sotsiaalsete olukordadega. Rohkem kiusatakse neid noori, kelle käitumine ei lähe kiusaja meelest kokku tajutud sotsiaalse normiga. (4)
See tähendab, et noorsootöötajana tuleb tingimata vältida hinnanguid või veendumusi, sest nii võib kergesti jääda märkamata kiusamine kellegi suunas või kellegi poolt, kes stereotüüpsesse malli ei sobitu. Samuti tuleb vältida taasohvristamist või eeldamist, et kes on varem olnud kiusaja või süüdlase rollis, on seda ka uues olukorras. Noorsootöö üks üldpõhimõtetest, et noorel on võimalik naasta “puhta lehena” on sotsiaalse tõrjutuse aspektist ülioluline, sest noorel on võimalik muuta ja muutuda! (5)
Samuti tuleb osata märgata vahet objektiivse ja subjektiivse tõrjutuse vahel. On olukordi, kus objektiivselt polegi midagi toimunud, kuid noor tõlgendab teiste käitumist selliselt, et ta on tõrjutud või erinev ning eraldab end teistest veelgi enam. See võib viia muutunud käitumiseni, mis omakorda võib esile kutsuda uusi kiusamisjuhtumeid. Siinkohal ei ole kasu sellest, kui noorele öelda, et tegemist on väljamõeldud probleemiga, sest see võib tekitada emotsiooni, et tema tunded pole olulised. Ehk, jõuame ringiga tagasi sotsiaalsete oskuste arendamise olulisuseni. (5)
Vähemused peavad kuulma, et nad on oodatud ja toetatud
On noori, kelle jaoks ei pruugi käitumise ühtlustamine tajutud sotsiaalse normiga üldsegi võimalik olla. Teine rahvus, nahavärv, seksuaalsättumus, vaimne või kehaline erivajadus on tegurid, mille muutmine pole noore enda võimuses, kuid just nemad tunnevad end Eesti ühiskonnas sageli tõrjutuna. (5)
Haridusasutuste seas läbi viidud uuringust selgus, et enamik õpetajaid peab oluliseks LGBT+ teemade käsitlemist, kuid tunnevad, et nende teemadega on keeruline tegeleda, kui tajutakse kolleegide teistsugust hoiakut. Uuringus on järeldatud, et just seepärast on vajalik, et koolide juhtkonnad annaksid väga selge ja nähtava signaali sellest, et vähemusnoorte toetamine on oluline ning sõnastaksid seda ootust ka oma töötajatele. (4)
Ka noorsootöö valdkonnas tegutsevad juhid peavad sõnastama oma töötajatele ootused selleks, et vähemusnoored peavad saama nähtavalt toetatud. See tähendab, et tegelikkuses ei piisa sellest, kui ütleme, et kõik on oodatud ja toetatud, vaid peame selle otseselt ja avalikult välja sõnastama ja ka teguviisiga oma sõnu kinnitama.
Kui muutuvad ajad, muutub ka kiusamine. Tõrjutusriskis olevate noortega tegelemine on keeruline, kuid ülimalt vajalik osa noorsootööst, mis vajab igalt noorsootöötajalt pidevat eneseharimist ning vaimset valmisolekut kiusamise tunnuseid märgata ja, seejärel, nendega ka tegeleda. Koolitöötajad näiteks leidsid, et neil ei pruugi olla piisavalt teadmisi ja oskusi kiusamisjuhtumite ennetamiseks ja lahendamiseks.
Kas sinul on?
Noorteseire blogi rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Haridus- ja Noorteameti poolt elluviidava Euroopa Sotsiaalfondist kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“ raames.
(1) Murakas, R., Soo, K., Otstavel, S. (2019). “Laste subjektiivne heaolu koolis.” Laste subjektiivne heaolu kohalikus ja rahvusvahelises vaates. Eesti Statistika: Tallinn; Innove kodulehekülg. “2019. aasta üldhariduskoolide rahulolu ja koolikeskkonna küsitluste tagasiside”, 2019; Oja, L., Aasvee, K. Haav, A., Kasvandik, L., jt. (2019). “Eesti kooliõpilaste tervisekäitumine. 2017/2018. õppeaasta uuringu raport”, Tervise Arengu Instituut: Tallinn.
(2) Huang, F. L., Cornell, D. G. (2015). “The impact of definition and question order on the prevalence of bullying victimization using student self-reports”, Psychological Assessment.
(3) Kutsar, D., Nahkur, O., Murakas, R. (2020). “Children’s Worlds National Report. Estonia”, Estonia National Report: University of Tartu.
(4) Allemann, M., Haugas, S., Kendrali, E., Murasov, M., Mägi, E. (2022). “Kiusamist ennetavate ja vähendavate sekkumiste tõhusus ning haridusasutuste kogemused nende rakendamisel. Lõpparuanne”, Praxis Mõttekoda: Tallinn.
(5) Avdonina, K., Kivistik, K., Käger, M. (2021). “Avatud noorsootöö, huvihariduse ja huvitegevuse võimalused noorte, eel kõige tõrjutusriskis noorte, sotsiaalse kaasatuse suurendamiseks ning vajadused nende võimaluste arendamiseks. Lõpparuanne”, Balti Uuringute Instituut: Tartu.