Kui Vabariigi valitsus 2020. aasta märtsis kuulutas välja eriolukorra ning sulges kultuuri- ja haridusasutused, ei aimanud keegi, et selline sulgemispoliitika kestab vahelduva eduga üle aasta. Valitsuse otsus lähtus toona eelkõige meditsiinilistest ja majanduslikest kaalutlustest – oluline oli piirata viiruse levikut ning vältida meditsiinisüsteemi kokkuvarisemist liigse haigete koormuse all. Tänaseks on aga näha, et viiruse kombitsad ulatusid märksa kaugemale kui vaid haigete kopsud ja haiglate intensiivpalatid. Nendel sulgemistel on ulatuslik mõju ühiskondlikele arengutele laiemalt ning paraku on gruppe, kelle jaoks see mõju võib kesta veel ka pärast seda, kui viimnegi haiguspisik on võidetud. Üks sellistest gruppidest on sotsiaalses tõrjutuse riskis noored. Tallinna Ülikooli ja Harno koostöös läbiviidud uuring tõi välja mitmed kriisist tingitud valupunktid. Alljärgnevalt toome välja neist olulisemad ja pakume võimalusi, kuidas järgmiste ühiskonna sulgemiste puhul võimalikke kahjusid vähendada.
Sotsiaalse toeta noorte pidepunktid kadusid
Materiaalselt vähekindlustatud perede hulgas tähendas koroonapiirangute kehtestamine halbu uudiseid mitmel rindel. Sageli olid just sealsed lapsevanemad need, kes ei saanud teha kaugtööd, ja nii ei suutnud nad ka olla toeks ekraanide taha jäetud lastele, kelle enesedistsipliini oskused olid nõrgemad. Kuulsime uuringu käigus lugusid, mil koolid pöördusid sotsiaaltöötajate poole, et otsida kadunud lapsi. Mõnikord selgus, et lapsevanemad olid lihtsalt tööl ning ei saanud seetõttu laste koolitükkide käekäigul silma peal hoida.
Me /…/ otsisime lausa mingi küla poemüüjate kaudu, et “Kuule, kas Sa tead, kas ta ema käib poes? Kas ta isa käib?”, et me oleme kõik rattad käima löönud, et seda õpilast siis üles leida. /…/ Ma olen helistanud ja öelnud: “Palun minge ja vaadake sinna koju! Ma ei tea, mis seal toimub, aga me ei saa mitte kedagi kätte.”
Mõnikord olid lastele toeks vanavanemad, kelle digipädevused jätsid soovida ning kes ei osanud ka õigetest kohtadest abi otsida. Nii pöörduti vahel kooli asemel linna- või vallavalitsuse poole, et küsida salasõnu kooli e-keskkondadele ligi pääsemiseks. Nii mitmelgi noorel puudusid kodus võimalused õppimiseks. Üks sotsiaalpedagoog rääkis õpilastest, kelle kodus polnud ühtki vaikset nurka (ega tubadel uksigi), kus veebitundide ajal olla. Paljud jäid toeta, sest ei lahkunud õpilaskodudest, kartes naasta kodusesse keskkonda, mis tundus neile ebaturvaline. Olukorda võimendas seegi, et materiaalselt vähekindlustatute seas oli ka rohkem neid lapsevanemaid, kes kaotasid töö ning sattusid veelgi keerukamasse olukorda nii vaimselt kui materiaalselt.
Leiame seega, et edaspidiste sulgemiste korral tuleks koolide ja sotsiaaltöötajate koostöös uurida hoolega õpilaste perekondlikku tausta ning võimalusel vältida eriti vähemkindlustatud või keerulise peretaustaga õpilaste distantsõppele saatmist, pakkuda neile tuge nii õppimises kui ka emotsionaalse ja sotsiaalse arengu vallas. Soe koolitoit või toetav sõna võivad tähendada paljude noorte jaoks rohkem, kui me oskame aimata.
Sõbrad ja suhtlemine on noore arenguks hädavajalik
Füüsilise suhtluskeskkonna ära langemine jättis paljud noored isolatsiooni. Mõned neist leidsid lohutust arvutiekraanist ja asendasid sõbrad arvutimängudega. Spetsialistid märkisid, et neid noori on keeruline aidata, kuna nende sõltuvus jääb varjatuks. Pahatihti ei leia nende vanemad, et midagi on valesti – pandeemia ajal ju koliski terve elu ekraani taha. Nii ei osanudki keegi aimata, et noorel on tekkinud sõltuvus, mis vajanuks sekkumist. Pandeemia ajal süvenes paljude noorte arvutisõltuvus ning seeläbi ka soovimatus teiste omaealistega suhelda.
Kuigi paljud said suheldud virtuaalkanalite abil, oli noori, kelle jaoks sellisest suhtlusest ei piisanud. Terve hulk noori ei hoolinud valitsuse kehtestatud piirangutest ning kogunesid sellegipoolest, leides erinevaid vaikseid kohti, et mitte vahele jääda. Noorsootöötajate hinnangul on sellised kohtumised noorte jaoks väga olulised ning üks neist rääkis, et oli ka noori kimbutavate politseinikega sageli kokkuleppele jõudnud, et noortel lastaks koos viibida. Teisalt oli ka noori, kelle ideed toredast ajaveetmisest võisid osutuda nii ohtlikuks, et sekkuma pidi kiirabi, sest ühe noorsootöötaja sõnul: „keegi kuskil on tõmmanud ennast teadvusetuks millestki, mis on teadmata, mida me võime ainult oletada…”. Noorsootöötaja teadis, et needsamad noored, kes meelemürkidega nüüd pahuksisse olid sattunud, olid sagedased noortekeskuse külastajad, kellele varem suudeti noortekeskuses piisavalt tegevust leida, et neid n-ö halvalt teelt kõrvale hoida.
Seega peaks koolide sulgemisel mõtlema laiemalt erinevatele sotsialiseerimisvõimalustele ka väljaspool digimaailma – eelkõige neile, kes end virtuaalmaailmas turvaliselt ei tunne. Koolid ja huviringid pole pelgalt oskuste ning teadmiste omandamise paigad, vaid võimaldavad ka suhelda omaealistega ning leida koos mõtestatud ja eesmärgistatud tegevusi.
Digipädevused pole võrdselt jaotunud
Üleöö koolide digimaailma kolimine tundus olevat Eesti noorte digipädevusi arvestades üsna hea lahendus. Pandeemiaeelse uuringute kohaselt kasutab internetti igapäevaselt 97% 9-17 aastastest noortest ja digipädevuste osas on Eesti noored Euroopa esimeste seas (Sukk ja Soo, 2018). Ometi on üks grupp noori, kelle oskused virtuaalmaailmas jätavad soovida. Uuringute järgi on see ka grupp, kellel on ka vähem sõpru ning kelle majanduslik taust on kasin (Kalmus jt 2020). Selliste noorte jaoks süvendas kogu elu üleminek küberkeskkonda ilmselt mahajäämust digitaalses maailmas veelgi. Paljudel puudus õppe läbiviimiseks vajalik andmeside või arvuti. See aga tähendas, et lisaks digioskustele kannatasid ka sotsiaalsed oskused ja pahatihti jäi unarusse ka koolitöö. Paljude noorte jaoks oli läbi ekraani suhtlemine ja õppimine koormav. Mitu intervjueeritut langes koolist välja. Üks neist kirjeldas, et kui pärast esimest kevadist sulgemisperioodi sügisel hakati uuesti piiranguid kehtestama ja rääkima distantsõppe taaskehtestamisest, tekkis tal tõrge. „Õpetajad nõuavad tagasisidet, aga see ei tule paraku alati välja. /…/ Kõik… lõpetasin kooliskäimise, kadus see tunne, et tahaks õppida üldse.“
Kuulsime ka lugusid sellest, kuidas jäeti ära kohtumisi Töötukassas või psühholoogide nõustamisi, sest noored ei soovinud virtuaalseid kohtumisi.
Vaimne tervis
Noored vajavad tuge mitte ainult siis, kui midagi viltu veab, vaid ka selleks, et jagada oma rõõme ja vahetada omaealistega mõtteid. Digimaailmas suhtlemine, polnud kõigi jaoks piisav. Isolatsioon ja üksindus mõjus laastavalt eelkõige neile, kel juba eelnevalt olid vaimse tervisega probleemid või depressioon. Kõige kurvem on, et noorte enesetappude ja enesetapukatsete arv mitmekordistus 2020 aastal: kui 2019 sooritas enesetapu neli alla 18-aastast noort, siis 2020 oli neid juba kümme. Sealjuures oli tähelepanuväärne see, et elust otsustas lahkuda kolm noort, kes olid 14-aastased või nooremad (Statistikaamet).
Noortega tegelevad spetsialistid tunnistasid, et oma muredest tulevad noored harva ise rääkima ning neid märkavad täiskasvanud enamasti sotsiaalses keskkonnas nähes noori tegutsemas ja suhtlemas. Pandeemia ajal haihtusid noored vaateväljast ja abivajajateni jõuda oli palju raskem. Uuringute andmed viitavad, et kiusamisest – eriti kui see toimub kübermaailmas – jätab murettekitav hulk noori täiskasvanutele rääkimata (Kalmus jt, 2020). Seega võib spekuleerida, et paljud küberkiusamiste ohvriks langenud noored ei saanud kriisi ajal abi.
Üks Töötukassa juhtumikorraldaja rääkis meile, kuidas ühe noore töötreeningu käigus ilmnes, et tal on tõsiseid vaimse tervise probleeme. Noorele pandi aeg psühhiaatri vastuvõtule, mis paraku oli alles kolm kuud pärast töötreeningu intsidenti, pandeemiakriisi haripunktil. Selleks ajaks oli noor haigestunud koroonasse. Asendusajale ta enam ei ilmunud ning hiljem võttis ka end Töötukassa arvelt maha. Ekspertide sõnul võivad abivajajate jaoks olla isolatsioonikuud mentaalselt laastavad ning selle käigus kaob ka motivatsioon abi saada.
Üks intervjueeritav rääkis meile, kuidas ta oli enne pandeemiat saanud tsüklilise iseloomuga töö Hispaanias. Esimene tsükkel läks edukalt, ent enne teise tsükli algust algas koroona. Noormees lootis, et peagi kriis vaibub ning ta saab naasta Hispaaniasse. Ometi ootas ta olukorra normaliseerumist viis kuud, kuni kõik säästud olid otsas. Selline ootamine mõjus rängalt ka vaimsele tervisele: „Mul hakkas probleeme liiga palju tulema ja oli vaja lahendusi. /…/ Kogu mu geniaalne plaan oli siis n-ö põrmustatud.” Eelnevalt iseseisvat elu alustanud noor pidi pöörduma tagasi valla sotsiaalosakonna poole elamispinna saamiseks.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ühiskondlike asutuste sulgemine suurendas olemasolevaid lõhesid ühiskonnas, lüües kõige valusamini kõige nõrgemaid. Ohus olid need, kel kodune toetus või võimalused väiksemad, aga ka need, kelle vanemad pidid töötama kodust väljas, nagu näiteks meditsiinitöötajate lapsed. Kui turvavõrgud kaovad, tõuseb noorte riskikäitumine. Pandeemiameetmete järelkaja on valusalt näidanud kuivõrd oluline on tasemeõppe, huvikoolide ja noortekeskuste roll mitte ainult õppimises, vaid ka ühiskonna kooshoidjatena.