Professor Rose Luckin koos oma meeskonnaga asutusest, mis uurib kuidas me elame ja õpime tehnoloogia ja meediaga, et lahendada ühiskondlikke probleeme (UCL Knowledge Lab), viis läbi küsitluse selle kohta, kuidas tehnoloogia abil haridusökosüsteeme toetada. Peamine küsimus uurimistöös keskendus sellele, kuidas erinevad hariduse sidusrühmad, näiteks lapsevanemad, juhid, koolitajad, Edtech ettevõtted, poliitikakujundajad jm kogevad pandeemia ajal toimunud muutusi.
Peamise tähelepanekuna toodi välja see, et liiga vähe tähelepanu pöörati tervikuna kogu hariduse ökosüsteemile. Ebaefektiivne või vähene kokkupuude ja suhtlus (näiteks valitsuse ja koolijuhtide vahel) kahjustasid kogu süsteemi terviklikkust ja ei võimaldanud seda ise majandada. Lisaks võib välja tuua, et mitte kõik hariduskogukonna liikmed ei tajunud pandeemiaaegseid muutusi ühtemoodi. Uurides erinevate osapoolte tähelepanekuid, sai välja tuua 5 põhilist persoonat: Aeronauts, Earth movers, Fire tamers, Water pilots and Space seekers.
Mis muutusi kutsus pandeemia esile? Positiivse poole pealt võib välja tuua, et need lapsevanemad, kes said kooli poolt selgeid sõnumeid, olid kümme korda rohkem rahul kooli poolt tehtud otsustega õppetõrgete lahendamisel. Lisaks paranes koostöö Edtech firmade ja koolide vahel. Õpetajad, koolide juhid ja lapsevanemad olid motiveeritud katsetama ja kasutama uusi tehnoloogiaid õppeprotsessides. Õpetajad kohanesid muutustega üpris kiiresti ning toetasid selles tegevuses üksteist. Teisalt osutus suureks takistuseks koolide erinev tehniline võimekus ja infrastruktuur. 71% riigikoolides (UK kontekstis) õppivatele õpilastele võimaldati üks või vähem veebitundi nädalas. Usaldust tehnoloogiaettevõtete ja haridussüsteemi vahel nõrgestas see, et ettevõtted ei pööranud piisavalt tähelepanu internet turvalisuse tagamisele, mis oli haridustöötajatele väga oluline. Kolmandaks suureks probleemiks toodi välja usalduse puudumist ja vähest kommunikatsiooni poliitikakujundajate poolt. Haridusasutuste juhid tundsid, et neid jäeti olulisest infost välja ja nad pidid langetama otsuseid, mis põhinesid nende arvates puudulikel nõuannetel ja juhistel.
Kuidas näeb välja tuleviku haridus? Andmete kogumisel ja tehisintellektil on suur roll meie tuleviku haridusel. Tulevikus saab tänu nendele andmetele on võimalik igaühel kujundada endale sobiv personaalne õpirada. Seda kõike saab paremini arendada sidusrühmade omavahelise koostöö suurendamisega ning ökosüsteemile terviklikult lähenemise teel. Kõige selle õnnestumiseks on vaja aga muuta üldist mõttelaadi laiemalt!
Rose Luckini teadustöö:
Riikide õppetunnid:
Tallinna Ülikool, Eve Eisenschmidt:
Tallinna Ülikooli poolt läbiviidud uuring kajastas juhi vaatenurgast, kui “vastupidavad” Eesti koolid on? Valmisolek distantsõppele üleminekuks oli hea koolidel, kus õpetajad kasutasid juba varasemalt digiõppevara ja korraldasid õpilastele iseseisvalt õppimise päevi. Harjumus kasutada andmeid õppeprotsesside analüüsimiseks aitasid paremini toime tulla tekkinud olukorraga. Olulisel kohal olid avatud diskussioonid lapsevanematega. Eduka kriisis toimetuleku märksõnaks olid koostöö ja informatsioon.
Helsinki Ülikool, Minna Lakkala:
Soovitused digipraktikate kohta Soome näitel. Pandeemia ajal toimus suur hüpe nii õpetajate kui ka õpilaste digipädevuste arengus ja võimekuses kasutada veebipõhiseid tööriistu. Tähelepanuväärne oli see, et virtuaalsed koosolekud olid mugavad ja suurendasid oluliselt osalejate hulka. Samuti suurenes eriolukorra ajal erinevate digitaalsete võimaluste ja platvormide kasutatavus ning distantsõpet kasutati rohkem individuaalsete õpieesmärkide täitmiseks. Välja töötati tuutor õpetajate mudel, et toetada õpetajaid pedagoogiliselt distantsõppe läbiviimisel. Kaks peamist tähelepanekut Soomest oleks, et peaksime suurendama ja arendama õpetajate võrgustikku ning kohalikud omavalitused peksid olema paremini valmis toetamaks koole nii distantsõppel viibimisega kui ka hübriidlahendustega õppetöös.
Knappskog kool, Ingvild Vikingsen Skogestad:
Ettekanne pandeemiaaegsest olukorrast Knappskog koolist, mis on täiesti digitaalse võimekusega kool. See tähendab, et nende õpilastel oli juba olemas üks ühele seadmed, mida kasutatakse igapäevases õppetöös. Põhirõhk on klassitööl, kus seade on kõigest vahend saavutamaks õpieesmärke. Õpilased on ja olid ka enne pandeemiat õppeprotsessi fookuses. Eriolukorra ajal jätkasid õpetajad igapäevaselt õpilastega kontakti hoidmist ning korraldasid neile päeva- või nädalaplaane. Keeruliseks osutus nende õpilaste kaasamine, kes viibisid kodus üksinda ja seeläbi oli keeruline olla kindel, et kõik õpilased on õppimisega järje peal. Loomulikult igatseti ka sotsiaalset läbikäimist kaasõpilaste ja -õpetajatega.
Batumi Shota Rustaveli Ülikool, Tamar Siradze:
Õppeprotsess COVID pandeemia ajal – probleemid, katsumused ja lahendused. Esmalt, kui kogu riik lukku pandi, viisid koolid oma õppetöö üle Zoomi ja Teamsi keskkonda. Distantsõpet polnud kunagi varem Gruusias praktiseeritud. Põhiprobleemid selle läbiviimisel seisnesid digivahendite saadavusel peredes ja Interneti võimekusel erinevates piirkondades. See kõik viis õpperaskusteni ja kommunikatsiooni puudusest tingitud segaduseni. Riik aga leidis võimaluse kuidas läheneda sellistes tingimustes õpilasteni- loodi TV kool, kus simuleeriti õppetunde televisiooni vahendusel. See jätkub ka tänaseni, kuna on osutunud väga populaarseks.
Dubysos Aukštupis Kool, Vaidas Bacy ja Vida Šarauskienė:
Kuidas Leedu koolid elasid üle COVID-19 olukorra: katsumused ja uued võimalused. Katsumused on samas võrreldes teiste riikidega: digivahendite puudus, Interneti võimekus, oskuste puudumine, õpetajate kogemused distantsõppes jne. Paljud õpetajad lahkusid ka seetõttu töölt, tekkis õpetajate puudus. Samas leiutati uusi võimalusi õpilastega töötamiseks, uusi viise kommunikatsiooniks ja arendati ametialaseid võrgustikke.
Töörühmade märkamised:
COVID-19 õppetunnid koolide juhtimise ümbermõtestamiseks.
Töörühma märkamised katsumuste poole pealt olid eelkõige seotud sotsiaalsete probleemidega: isolatsioon, emotsionaalse toe puudumine ja vähene personaalne lähenemine. Tuleviku koolis peakski suuremat tähelepanu pöörama süsteemsele monitoorimisele ehk andmete kogumisele, et seeläbi toetada kogu protsessis osalevaid indiviide ning seejuures ei tohi ära unustada ka tehnilise võimekuse parandamist.
Õpetajate professionaalsed õppimisvajadused tehnoloogiaga täiustatud õppe suurendamiseks.
Suurimad katsumused olid seotud tasakaalu hoidmisega tehnoloogia kasutamisel ja sotsiaalsetel tegevustel. Samuti oli õppetöö ajal distsipliini hoidmine ning õpilaste vähene kaamera kasutus õppeprotsessi ajal. Ettepanekutena toodi välja, et suureneda võik õpetajate võrgustik, kui toimub vastastikune mentorlus ning jagatakse erinevaid ideid ning keskkondi probleemide lahendamiseks.
Innovatsiooni suurendamine ja säilitamine koolides.
Esmasteks katsumustena toodi välja liiga järsk muutus terves ühiskonnas: kõik pandi lukku, kiired ning suured muutused, tundmatud keskkonnad, õpilaste ning õpetajate vähene motiveeritus jne. Eraldi märgiti ära ka GDPRi olulisus ja ka muudatuste rahastamine. Ettepanekutena säilitamaks innovatsiooni koolis toodi välja, et peaks suurendama koolide autonoomsust ning paindlikkust, õppeprotsesside paremat juhtimist ning üldiselt kogu hariduse ökosüsteemi ühtehoidmist.
Veebiseminar toimus EL Horizon2020 poolt rahastatud iHub4Schools projekti raames.