Haridus- ja Teadusministeerium tunnustas 31.01.2024 “Noorte Heaks Tänu” galal noortevaldkonna parimaid 11 kategoorias. Aasta noorsootöötaja tunnustuse pälvis Evely Pajula, kes on Valdeku Noortekeskuse laste- ja noortetöö juht. Haridus- ja Noorteameti noorteosakond tegi parimast parimaga intervjuu. Küsimusi küsis Kadri Koort.
Pälvisid nii olulise tunnustuse! Palju õnne! Mida tunnustus Sinu jaoks tähendab ja märgib?
See on erakordselt suur tunnustus ja ma olen selle eest tõesti siiralt tänulik. Ma olen alles 26aastane, aga olen kogu oma tööalase täiskasvanuelu noorsootööle ja enda kui noorsootöötaja arendamisele pühendanud. Olen omandanud noorsootöötaja kutse tase 6, lõpetasin Tallinna Ülikooli Noorsootöö rakenduskõrghariduse cum laude, osalenud paljudel koolitustel nii Eestis kui välismaal ja alates 2019. aastast olen Eesti Noorsootöötajate Kogu liige. Praktilisest poolest olen edukalt läbinud kõik kooliga seotud praktikad (mida tõesti oli palju), teinud suvistes laagrites kasvatajana kaasa ja töötanud Valdeku Noortekeskuses praktikandist juhini.
Aasta noorsootöötaja tiitel kinnitab mulle, et pühendumus kannab vilja ning head noorsootööd märgatakse ja hinnatakse. Diplomid ja tunnistused on olulised tõendid oskuste kohta, kuid nende tõeline väärtus peitub teekonnas, mida nende saamiseks läbida tuli. Minu hinnangul on erialane ettevalmistus olnud elumuutev ning muuseas noore inimesena hea tõestus oma valmisolekust noorsootöötajana töötada ja teistelt enda usaldamist eeldada. Erialakogukond ja koolitused aitavad vähem töös olevaid oskuseid elus hoida kuniks need oluliseks muutuvad ja uusi juurde õppida.
Mõistan, et noorsootöötajate töötingimused ja palgad vajavad veel pikka teekonda enne kui need motiveerivad valdkonda pühenduma ning ülikooli astuma, kutset taotlema ja/või end eriala koguga siduma. Siiski on tähtis mõista, et parematele töötingimustele ja palkadele aitab kaasa just see usaldusväärsus, mida tunnistused ja diplomid pakuvad. Täna on vähe motivaatoreid sellele teele asumiseks, aga tibusammul miskit juba toimub. Näiteks Tallinna linn on head eeskuju näidanud, kehtestades palgaastmed vastavalt töötaja haridus- ja kutsetasemele. Arvan, et on vaid aja küsimus kuni teisedki omavalitsused seda teed lähevad. Ülikooli minemine ei peaks ilmselgelt olema seotud pelgalt palgaga ja noorsootöötajaks olemisel on palju olulisi tahke veel, aga usun, et palgatasemete kehtestamine on samm õiges suunas.
Jaga endast vähemalt kolm Sinu jaoks kõige olulisemat ja erilisemat fakti, mida aasta noorsootöötaja kohta selle intervjuu lugeja teada võiks.
1. Olen osa Tallinna linna Juhtide Kooli koolitusprogrammi viiendast lennust. Juhtide Kool on Tallinna linna keskastmejuhtide arenguprogramm, mille eesmärk on süsteemselt arendada Tallinna linna keskastmejuhtide olemasolevat potentsiaali ja pädevust. Programmis osalemine tutvustab linnaorganisatsiooni tegevuspõhimõtteid, arengusuundi, kujundab ühiseid väärtushinnanguid ning suurendab asutuste vahelist koostööd. Sama programmi on läbinud näiteks mu asutuse direktor ja ka linnaosa vanem, mis loob hea eelduse sujuvaks koos toimimiseks. Tänaseks olen Juhtide Kooliga jõudnud täpselt poole peale ning tagasi vaadates mõistan, et seal õpitul on juba praegu hindamatu väärtus. Ma olen täheldanud, et noorsootööalaseid koolitusi on palju ja fookus on valdkonnaspetsiifilistel teadmistel. Need on muidugi olulised, aga vähe on noorsootöö juhtidele koolitusi ja enne Juhtide Kooli oli raske leida fookust spetsialistist juhiks astumisel. Julgustan ka teisi juhte noorsootöös kindlasti osalema juhtimise alastel koolitustel. Tallinna linnas on selleks hea Juhtide Kool, aga eraldi koolitusi on ka palju. Need võivad küll olla kulukad, kuid kindlasti on väärt seda, mida sealt saad.
2. Alates eelmisest sügisest olen ka mina sukeldunud talisuplejate maailma! Alguses läksin proovima pelgalt uudishimust, kuid kiirelt avastasin, et see meeldib mulle rohkem kui oskasin oodata. Praeguseks proovin kolm korda nädalas Nõmmel Trummi basseinidesse jõuda. Võibolla on tegemist väljamõeldisega, aga mulle tundub, et mu tervis on sel talvel tugevam olnud ja vaimset poolt aitab kui mõned korrad nädalas olen sunnitud mõtlema ainult külmas vees olemisele.
3. Kes on kuulnud, siis tulen Valdeku Noortekeskusest ja seal on meil väga hinnas lauamängud. Mul enda lemmik on lauamäng Clever. See mäng on segu Bingost, Yatzyst ja loogilisest mõtlemisest. Kuigi meie teised mängud on samuti toredad, on Clever siiski mu absoluutne lemmik. Võib-olla osaliselt seetõttu, et naudin võitmist ja tavaliselt suudan selles mängus teised üle mängida. Huvitav fakt on see, et 2024. aasta esimeses Cleveri mängus võitis mind meie noortekeskuse välisvabatahtlik Enzo (ta pole küll suutnud seda korrata).
4. Noorsootöö kõrval on mul üks kirg veel ja selleks on saiakeste söömine. See pole küll mu vöökohale eriti hea, aga mulle tõesti meeldib end nädalavahetustel hellitada hea kohvi ja maitsva saiaga. Mu absoluutne lemmik sai on sibulasai Karjase saias ja praegune lemmikkoht (sest need on pidevas muutumises) on Pistoria Pagariäri Nõmmel. Kellele mu saiaelu huvi pakub, siis Instagramis @virsikusai on see koht, kuhu seni oma mõtted kirja olen pannud.
Kuidas sattusid töötama noortevaldkonda?
Arvan, et minu teekond noortevaldkonda on otseselt seotud otsusega asuda Tallinna Ülikooli Noorsootöö rakenduskõrghariduse erialale õppima. Ma olen õppetöös algusest alates olnud pigem edukas, muuhulgas sellepärast, et mulle tõesti meeldib õppida. 1.-12. klassini käisin küll reaalsuunaga klassis ja tundsin end seal koduselt, aga leidsin end edasist teekonda valides, et ma ei soovi end tööalaselt reaalainetele pühendada. Rohkem paelus mind kõik, mida olin saanud kooliväliselt kogeda tantsukoolis, lilli seades, näiteringis, sporti tehes, lauldes või õpilasesindusega üritusi korraldades.
Üksikasjalikult kõigi huvipakkuvate erialade õppekavasid läbi lugedes jõudsin noorsootööni, mis tundus kõige paremini haakuvat sellega, mida oluliseks pidasin ja kus end täiendada soovisin. Olin sotsiaalne ja aktiivne noor ning puutusin palju kokku noortevaldkonna töötajatega. See pani mind mõistma kui märgilist rolli nad kanda võivad. Näiteks oli mul mälestus kodukoha noorsootöötajast, kes oli väga suureks abiks mu BMX-huvilistest sõpradele. Koostöös tema ja mu sõpradega valmis mu kodulinna uus skatepark, mis päriselt pakkus noortele rohkem arenemisvõimalusi. Tahtsin ka olla keegi, kes oskab märgata noortes seda, mis neile endale oluline on ja aidata neil oma ideid ellu viia.
Minu rõõmuks võttis Tallinna Ülikool mind vastu. Õpingud viisid mind erinevatesse praktikakohtadesse, millest Valdeku Noortekeskuses leidsin eest väärt kaaslased. Mul tekkis võimalus peale praktikat sinna mõne aja pärast ka tööle asuda ja olen seal tänaseni.
Mis on Sinu missioon igapäevases töös?
Olla juht, kes toetab oma meeskonda nii, et minu vastutusala noorteruumid on noorte jaoks turvalised keskkonnad, kus nad saavad õppida tundma iseennast ja ümbritsevat maailma, et seeläbi leida need asjad elus, mis neid tõeliselt inspireerivad ja rõõmu pakuvad.
Seda sõnastust saab paremaks lihvida, aga minu jaoks võtab see kokku mu igapäevase töö suuna. Ehkki eelnimetatu võib kõlada nagu lihtsasti saavutatav lõpp-punkt, on oluline mõista, et maailm muutub, noored arenevad ja pidevalt saabub uusi väljakutseid ning kasvavad värsked noored peale. See, mis eile toimis, ei pruugi tuleviku noorte jaoks enam sobida. Seega on noorsootöötaja õppimisvalmidus, painduvus ja avatus eriti olulised. Mõnikord on uute “trendidega” kaasaminek vältimatu ja see toob kaasa töötajate mõtete ja väärtuste ülevaatamise ning vajadusel ka ümbermõtestamise. See pole sugugi lihtne protsess ja sellises voolamises on keeruline otsustada mida võtta, jätta või muuta. Usun, et juhil on siin oluline osa – esmalt ise otsustada, milline on õige tee, ja seejärel aidata ka oma meeskonnal muutustega kohaneda. Juht ei ole ise ka täiuslik ainuüksi oma positsiooni tõttu. Ta peab samuti õppima, end arendama nii juhina kui valdkonna spetsiifiliselt ja sellest tulenevalt enda otsused tegema.
Mida pead oma töös olulisemateks ja väärtuslikemateks saavutusteks just töös noortega või noortele võimalusi luues?
Usaldusväärsed suhted noortega ja nende kogemus
5 aastat kopikatega on noore inimese elus küllaltki pikk aeg ja mul on olnud võimalus selle aja jooksul kohtuda paljude noortega, näha nende kasvamist ja suureks saamist, seda mõnikord raskuste kiuste. On suur rõõm näha iga noort, kes suudab keerulistes oludes leida elust rõõmu – see pole sugugi iseenesestmõistetav.
Kuigi vaimse tervise teema on päevakorras olnud juba mõnda aega, tundub mulle, et sellest räägitakse endiselt liiga vähe või siis liialt pinnapealselt. Seetõttu tunnen erilist heameelt iga noore üle, kes julgeb oma mõtteid minuga jagada või tulla minu juurde, kui tal on mure südamel. Ma pole imeinimene, aga mind tõesti huvitab ja ma annan endast alati parima, et toeks olla.
Kogu käega katsutav Valdeku Noortekeskuses
Ma arvan, et suur osa sellest, miks ma noorsootöötajana selga sirgus hoian tuleb sellest, milliseks Valdeku Noortekeskus minu seal töötatud aja jooksul muutunud on. Nii füüsiline kui ka väärtusruum on märgatavalt arenenud. Mul oli õnn tulla sellisesse noortekeskusesse, kus töötajad olid kvalifitseeritud ja noorsootöö väärtuste lainel ning noortekeskus ise oli ka alles väga uus. Sedasi sai paljusid asju nullist luua rakendades oma värskelt õpitud teadmisi. See on muidugi olnud ka küllaltki pikaajaline protsess ja palju on pead valutatud ka pealtnäha küllaltki argiste muredega. Näiteks millisele kõrgusele panna nuudlikausid või plakatid ja kus peaksid noortekeskuses olema käärid. Võõrale silmale võib see tunduda tähtsusetu, aga igapäevaselt noortega koos asjatades on need väga olulised ja suur osa mõnusa ning turvalise keskkonna loomisest.
Kõik muutused Valdeku Noortekeskuses on toimunud pikema aja jooksul, tänu kaastöötajate ja vabatahtlike panusele. Olen uhke mitte ainult omaenda panuse, vaid ka kõigi teiste üle, kellega mul on olnud au koos töötada. Suur tänu Marisele, Irinale, Assole, Kerttule, Roulale, Ginale, Tamarile, Sabrinale, Martale, Estelle’ile, Enzole ja kõikidele toetavatele sõpradele Pääskülast, sest heade asjade tegemiseks ongi vaja kogu küla kokku ajada.
Noorsootöötajad mu ümber
Juhina tunnen erilist heameelt selle üle kellega mul on privileeg koos töötada ja keda saan täielikult usaldada. Oleme kogu tiimiga aktiivsed liikmed Eesti Noorsootöötajate Kogus ja juba värbamisel rääkinud Valdeku Noortekeskuse missioonist ning väärtustest. Sellise baasi olemasolu peegeldab hästi meie ühist suhtumist noorsootöötaja rolli. Tänu sarnastele arusaamadele on meil lihtne jagada tööalast vastutust ja soovitada vajadusel noortel üksteise poole pöörduda. Mul on hea meel iga noore üle, kes saab minu noortekeskuse noorsootöötajatega end jagada, sest ma tean, et nad on tugeva valdkondliku taustaga ja üleüldiselt head inimesed.
Keskkonnahoid noorsootöös
Keskkonnahoidlik mõtteviis on minus endas ja Valdeku Noortekeskuses vaikselt idanenud juba kaua. Kaks aastat tagasi võtsime keskkonnahoiu kogu tiimiga Valdekus tavapärasest rohkem fookusesse kui sõnastasime selle oma läbiva väärtusena kõikides tegemistes.
Huvi keskkonnateemade vastu noorsootöös on tulnud mitmelt poolt. Ühest küljest on see noortevaldkonna suunistes sees ja Nõmmel laiemalt teemas, teisalt olen töötanud koos inimestega, kelle jaoks see on olnud isiklikus plaanis piisavalt oluline, et igapäevaselt väikeste sammude haaval keskkonnaga paremaks sõbraks saada. Eriti tervitatav on ka juhatuse tasandilt, et roheline mõtteviis ja meie väikese eelarve võimalikult efektiivne kasutamine kõnnivad tihtilugu ühte sammu.
Valdeku Noortekeskuses on toimunud aastate jooksul palju jäädavaid muutusi, mis on praeguseks tavalised igapäeva osad ka kõigile noortele ning külalistele ja selle üle on hea meel. Meie esimesed sammud keskkonnasäästlikkuse poole olid väikesed. Näiteks tekitasime kausta värviliste paberite jaoks mis olid veidi lõigatud, aga endiselt kasutatavad ja “sodipaberile” oma koha, mis on vaid ühelt poolt kasutatud. Prügi sorteerimine, taara kogumine ja dekoratsioonide taaskasutamine tulid ilmselt kiirelt peale seda juurde ja samal ajal hakkasime uurima kuidas meisterdada toodete ning materjalide jääkidest, mis satuksid muidu prügi hulka (vetsupaberirullid, vanapaber jms) ja rohkem taaskasutada. Tänaseks on kõigi nende konkreetsete näidete kõrval meil üldine keskkonnahoidlik väärtusruum. Me proovime pidevalt tekitada vähem prügi, kasutada vähem asju, viia toidukadu miinimumini ja uurida enne uute asjade soetamist kogukonnalt kas kellelgi on midagi ära anda. Lisaks rakendame ja anname noortele koju kaasa lihtsaid, kuid olulist muutust loovaid näpunäiteid ja käitumisviise: riputame nii ise kui laseme noortel oma üleriided panna riidepuule, et need kauem kestaks, ei kasuta ühekordseid asju, eelistame taimset toitu jne. Näiteid on palju. Ma arvan, et teemast kaugetele inimestele on konkreetsed näited olulised, aga tegelikkuses loob suuremat muutust pidev igapäevaste väikeste tegemiste ja tegemata jätmiste kogum. On oluline, et mõistetaks, et prügi ei sorteerita seepärast, et “me oleme keskkonnateadlik noortekeskus” vaid me oleme otsustanud, et me tahame olla keskkonnasäästlikud ning seepärast teeme tegevusi x, y ja z. Et tegutsemine algaks väärtustest ja siis me käitume vastavalt väärtustele, mitte, et me käitume mingil viisil, et etteseatud normidele alluda või kuidagi kindlat moodi välja paista.
Tänaseks planeerime kõiki enda tegevusi Valdekus lähtudes keskkonnahoiust ja noored võtavad seda erinevalt vastu. Täpselt nii nagu ühiskond laiemalt. Samas oleme oma füüsilise keskkonna kujundanud nii, et on asju millest noored ei saa noortekeskuses kõrvale põigata, sest teistsugune käitumine lihtsalt pole võimalik. Arvan, et see on hea viis noortele keskkonnasäästlikkust tutvustada, sest nad näevad ja kogevad kuidas ilma meeletu pingutuseta saab juba paremini ja keskkonnahoidlikumalt.
Milliseid probleeme näed noorsootöötaja silme läbi täna töös noortega eriti teravalt?
Üldine vaade
Ekslikult arvatakse, et noored on vaid tuleviku väetis, tulevased vahvad ühiskonnaliikmed. Sedasi lükatakse paljud tänased mured homse varna või ei minda olemasolevatega piisavalt süvitsi. Tegelikkuses on noored täna, siin ja praegu meiega ning neid tuleb ka vastavalt kohelda. Minu hinnangul saaksid paljud noorte murepallid lahenduse enne kui nad laviiniks kasvavad, kui noortega alustuseks lihtsalt räägitaks rohkem ka väljaspool noorsootööd, neid kuulataks ära ja väljaöeldut võetaks tõsiselt.
Ma ei suuda mõista, kust pärineb täiskasvanute hirm noorte ees või miks nad ei süvene noorte eluolusse, sest üldjoontes puudutavad noori niikuinii samad teemad nagu täiskasvanuidki. Miks siis mitte koos põrgatada kuniks mõlemal parem on? Noored kogevad rõõmu ja kurvastust, üllatuvad ja muretsevad, läbides kogu emotsioonide kirjut maailma nagu täiskasvanudki. Mind paneb arvama, et noortega ei suhelda piisavalt, sest noortekeskuses näen ma noori tihti peale sisenemist esimese asjana nutitelefoni või arvuti poole sirutamas. Selle järgi võiks justkui eeldada, et meil on suur nutisõltuvuse probleem (mis on ka probleem, aga mitte kõigil noortel), aga reaalsuses on väga vähe noori, kes ei tule lauamängu mängima kui neid kutsuda või lubada neile aeg sõpradega e-keskkonnas suhtlemiseks, et selle järgselt jutustamiseks ja koos tegutsemiseks teistega ühineda. Lisaks suurem osa noori vastab küsimusele “Kuidas sul koolis läks?” – “Hästi”, aga kui paljud inimesed võtavad vaevaks kasvõi üks lisaküsimus küsida?
Nooremaealised noored
Minu kogemusel muserdavad väiksemaid noori eelkõige igapäevased mured. Kahjuks on läbivalt vestlustes koolikiusamise ja sõpruse teemad. See murrab mu südant iga kord kui tuleb läbi noorte lugude meelde kui õelad üksteise vastu mõnikord ollakse. Vaimse tervise teema peale põrgates on tihti teemaks ka igasugused vaimse tervise stigmad. Noortel pole endiselt head terviseõpetust, mis valmistaks neid ette selleks kui näiteks mõnel sõbral või klassikaaslasel on mingi eripära. Tundub, et lihtsam on öelda, et keegi on “hull” või “imelik”. Ja see pole sugugi enam ainult nooremate teema. Minu arvates on see vaimne tervis vähemalt sama segane mu eakaaslastele kui see on noorematel. Õnneks on meie noortekeskuses noorsootöötajad, kes tahavad ja on valmis ka raskemaid vestluseid pidama, et mõista kust noored enda mõtetega tulevad ja vajadusel neid suunata.
Juhi vaade
Juhina näen, et kvaliteetse tööjõu värbamine ja hoidmine on väljakutse. Praegu tõin mõned näited noorte elu keerukustest, kuid tegelikult on nende mured individuaalsed ning uued laiemad teemad ilmnevad kiiremini, kui eelmised jõuavad lahendatud saada. Just seepärast on stabiilne ja professionaalidest koosneb meeskond eriti tähtis. Usalduslike suhete loomine ja nende ehitamine ning hoidmine on töö. See nõuab aega ja kannatlikkust, mida lühike aeg ühel töökohal pärsib. Samas võib üks usalduslik suhe noorsootöötajaga konkreetselt päästa mõne noore elu. Seetõttu on kriitilise tähtsusega väärtustada noorsootöötajaid, tagada nende stabiilsed väljaõppevõimalused ning suunata palk pidevasse tõususuunda.
Millised on Sinu ettepanekud, et veel rohkem ja veel suuremalt paistaks kõikide noorsootöötajate panus nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil hästi esile?
Ma usun, et noorsootöö vähene tunnustamine seisneb osaliselt selles, et valdkonna väliselt on noorsootöö mõiste endiselt paljudele segane. Selguse loomine võiks alata meist endist. Oluline on esmalt mõista, kes me noorsootöötajana oleme, miks me seda teeme ja millist mõju me ühiskonnale ja noortele avaldame. Teiseks on sama oluline jagada seda informatsiooni edasi, lihtsalt ja selgelt kõigiga, kes meiega kokku puutuvad. Paljud ei pruugi mõista noorsootöö sisu ja väärtusi, mida see ühiskonnale pakub ja noortele edasi annab. Vähemalt meie ise peame seda teadma ja vastutame selle eest, et noorsootöö kuvand oleks arusaadav. Meie saame mõjutada, mida selle kohta teatakse ja arvatakse.
Ma usun, et noorsootöötajate väärtustamine ja tunnustamine saab olla lihtsam kui iga noorsootöötaja on päriselt professionaalne ja juhid noorsootöös tõesti väärtustavad kvalifitseeritud töötajaid ning toetavad neid, kes vajavad spetsialistiks kujunemise teekonnal veel tuge. See tähendab, et iga noorsootöötaja ise peaks tundma vajadust omada eriala spetsiifilist haridust, väljaõpet ja kutsetunnistust ning teiselt poolt ka juhid toetaksid tiimikaaslasi, kes otsustavad ülikooli minna või innustaks rohkema kogemusega noorsootöötajaid kutset taotlema. Lisaks on oluline, et ei piirdutaks vaid ühekordse väljaõppe või kutse taotlemisega vaid tegeleme pideva enesetäiendamise ja vajadusel ka ümber häälestamisega. Siinkohal on samuti juhil suur roll. Esmalt sellise enesetäiendamise vajaduste mõistmine ja väärtustamine ning teisalt selleks ka võimaluste loomine.
Usun, et kui meil kasvab peale piisavalt suur hulk tugeva noorsootöö taustaga töötajaid, saame tagada üleriigiliselt heal tasemel teenuse kvaliteedi noortele ning kogukonnad näevad ja kogevad seda kuidas noored nende ümber on aktiivsemad/rõõmsamad või paistavad muul viisil silma. Nad näevad, et saavad olla kindlad oma piirkonna töötajate pädevuses ning sedasi on märkamine ja tunnustamine ka vast lihtsam tulema. Võibolla on see kohati roosa unistus ja reaalsuses on see tee palju konarlikum, aga professionaalsuse tõstmine noorsootöös ja selle juhtimises on minu hinnangul hädavajalik.
Iseenda paremaks lihvimise kõrval on tähtis oma tööd ka paremini tutvustada ja see teadlikult oma töö osaks kujundada. Ma arvan, et pigem tehtagu vähem, aga algusest lõpuni nii, et tegemise reklaam ja järelkaja on ka sinna ajakava sisse arvestatud. Noorsootöö roll ongi kodust ja koolist eraldi jääda ja seega ma ei tea kuidas väljastpoolt meid paremini märgatakse ja seeläbi tunnustatakse, kui me ise endast infot välja ei tooda. Ma ei näe kuidas koolidega koostöö paremaks saada saab või kogukond meie tööd väärtustab kui meie kohta kuskil infot saada pole. Leidkem olulised infokanalid ja kasutagem neid- blogi, ajalehed, sotsiaalmeedia, mis iganes sinu piirkonnale ja tiimile toimib.
Viimaks, korraldame tunnustuskonkursse, kuid paraku jääb palju tunnustust seal saamata, kuna kõik potentsiaalsed võitjad ei jõua esitatute hulka. On oluline, et meie loodud konkursse kasutatakse täiel määral ja esitatakse oma töökaaslasi aktiivselt. Ainult sedasi on võimalus, et töökaaslane päriselt “võistleb” teistega.
Mis on Sinu nipp eredaks “põlemiseks” noorsootöötajana, kuid sealjuures mitte läbipõlemiseks?
Ma arvan, et see, mis kellegi jaoks toimib on väga individuaalne, aga minu jaoks on see kombinatsioon iseendaga sõber olemisest, selgete piiride seadmisest ja rolliselgusest, õigetest inimestest kaastöötajate näol ja toetavast eriala kogukonnast. Oma roll on ka kõigel töövälisel.
Öeldakse, et jagatud mure on pool muret ja nii ongi. Päris paljud noorsootöötajad koguvad endale sületäie teiste muresid enda omade juurde ja arusaadavalt võib see muutuda koormavaks. Aga siiski on väga oluline, et noorsootöötaja tuleks endaga hästi toime ja oskaks toetada enda vaimset tervist, et seeläbi olla noortele rohkem toeks. Kindlasti on ka noorsootöötajatel keerulisemaid päevi, aga tähtis on jääda usaldusväärse täiskasvanu rolli juurde, et noored saaksid olla noored. Seda toetab kui noorsootöötaja on enda jaoks “heal ajal” läbi mõelnud, et mis teda toetab ja kuidas ka kiirematel aegadel säilitada vaimset tervist toetav rutiin. See on hädavajalik igale noorsootöötajale, sest ka hea pingetaluvusega inimene võib midagi ootamatut kogedes katki minna ja ka selleks on vastutustundlik valmis olla.
Vaimset tervist aitab korras hoida muuseas tööalane selgete piiride seadmine ja omavaheliste rollide mõistmine. See tähendab seda, et töökeskkonnas selged piirid näiteks tööajale või omavaheliste ülesannete jaotamisele. See toetab väga seda kuidas kolleegid graafikus püsivad ja on seeläbi oma tulemustega rahul. See omakorda tõstab rõõmu ja toetab rahulikku töörütmi. Juhina näen, et oluline on ka, et mu tiim teab kelle poole saab oma murega pöörduda, kes saab olla toeks ja abiks.
Juhi ülesanne hõlmab ka hästitöötava tiimi valimist. Oma töö sujuvaks ja edukaks korraldamiseks on oluline ümbritseda end õigete inimestega. Õiged inimesed on aga võimalik valida selgete kokkulepete ja ühise nägemuse alusel. Selliseid protsesse suudab juhtida hea liider, kes on valmis võtma enda peale vastutuse ja asub oma ülesannete kõrgusele. On täiesti okei otsida selles osas tuge ning seetõttu julgustan kõiki juhte investeerima aega koolitamisse.
Täiesti reaalne on, et kõigele tööalastele tegemistele ei leia lähitiimist kaasteelisi, aga valdkonna mõistes oleks oluline teemaga tegeleda. Siinkohal tulevad appi eriala kogukonnad ja ma tõesti julgustan iga noorsootöötajat liituma Eesti Noorsootöötajate Kogu või Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendustega ja nende tegevustest osa võtma, et seda tuge mujalt Eestist juurde leida.