Brno on Tšehhi Vabariigi suuruselt teine linn ning Lõuna-Moraavia piirkonna tähtsaim haridus- ja kultuurikeskus, mis asub riigi lõunaosas, umbes 200 km Prahast. Brno on teada ja tuntud oma noorusliku õhkkonna poolest – seal tegutseb mitu ülikooli ning umbes viiendik elanikest on tudengid, mis teeb linnast elava ja rahvusvahelise paiga. Harno uues blogisarjas „Mina, lektor“ jagab oma kogemust Irene Saal Brno Masaryki ülikoolist, kus ta õpetab eesti keelt ja kultuuri. Ta kirjeldab, milline on tema töö igapäev reaalsuses, kus eesti keel on tudengite jaoks eriline ja sageli südamelähedane valik.
Kui tulin 2024. aasta sügisel Eestist Tšehhimaale Brno Masaryki ülikooli õpetama, aimasin, et mul tuleb kohtuda tudengitega, kes ei õpi eesti keelt mitte kohustuslikus korras, vaid on selle haruldase keele valinud siirast huvist. Tänaseks on mul enam kui 25 tudengit ja tõepoolest on paljud neist ehtsad estofiilid. Kuidas oleks ma soovinud Eestis õpetades kogeda sama kirglikku suhtumist, vähemalt meie endi gümnasistide seas!
Kodust kaugel õpetades tajun eriti selgelt vastutust kultuuri vahendamisel. Tundide arv on piiratud ja seepärast omandab iga laul, lugu või luuletus erilise kaalu. Kõik see, mida tudengitele annan, jääb justkui Eesti-märgiks nende mälus.
Erilist vahet näen tšehhide ja eriti slovakkide puhul nende avatumas ja temperamentsemas käitumises, näiteks teatritegemisel. Me ei jõudnud kaua oodata – juba esimesel semestril mängisime stseene „Kunksmoorist“. See oli ühtviisi nii lõbus kui ka tõhus viis keelt õppida. Olen endale loonud ka oma „salarelva“ – ei näita filme ingliskeelse tõlkega. Kirjutan eestikeelse teksti maha ja jagan tudengitele. Kui oleme selle läbi töötanud, vaatame filmi puhtas maakeeles, jupiti, vastavalt edenemisele. Nii tegime edasijõudnute rühmas filmiga „Disko ja tuumasõda“. Algaja rühma jaoks on plaanis „Nimed marmortahvlil“, just selle lihtsama keelekasutuse tõttu.
Kogu Baltistika osakonda vaadates paistab aga, et siinses ülikoolis särab esikohal hoopis soome keel, millele järgneb leedu keel. Eesti keel kipub jääma mõneti kõrvaliseks ja tudengidki tõstavad esile pigem soome keele plussid. Mõni on koguni öelnud, et panen oma aines liiga tugevat rõhku eesti keelele, mis on nende jaoks vaid lisakeel soome filoloogia kõrval. See „rivaliteet“ tekitab omaette põneva õhkkonna ja kasvatab minus veelgi missioonitunnet – on ju soomlased meie suurimad liitlased ja lähedased läbi ajaloo, nüüd saan omalt poolt rõhutada, kui palju on Eestil pakkuda oma naabrite kõrval.
Brno Masaryki ülikoolis paistavad eesti keele õppijad silma erilise motivatsiooni ja siira huviga eesti keele ja kultuuri vastu – mitmed tudengid on saanud EKKAV programmi pakutavate stipendiumite näol võimaluse osaleda suve- ja talvekursustel Tartus või Tallinna ülikoolis, et oma keeleoskust täiendada ning näha ja kogeda seda „päris“ Eestit. Sel kevadel tuli Brnosse külalisloenguid pidama folklorist ja kirjandusteadlane Loone Ots, kelle loengusari võeti üliõpilaste poolt vastu väga hästi, loengud pakkusid inspiratsiooni nii baltistika kui ka teiste erialade tudengitele.
Irene Saal, Brno Masaryki ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor
EKKAV programmi toel eesti keele ja kultuuri õpetamine Brno ülikoolis toimub aastast 2009.
Eesti keele ja kultuuri akadeemilise välisõppe programm (EKKAV) viib eesti keele ja kultuuri lektoreid maailma eri kõrgkoolidesse. Blogisari „Mina, lektor“ toob iga kuu tagant lugejateni loo sellest, kuidas ühes väliskõrgkoolis õpetatakse ja õpitakse eesti keelt, missugused on sealsed tudengid ning millist rõõmu ning väljakutseid õpetamine kaasa toob. Sarja autoriteks on meie enda lektorid, kes avavad oma töö telgitaguseid ning jagavad inimlikke kogemusi, rõõme ja väljakutseid Eestist kaugel õpetamisel.