Noortekeskse lähenemise kontseptsioon defineerib noortekesksust kui noore isiksuse arengu ja heaolu seadmist teenuste ja tegevuste sisu, korralduse ja arendamise keskmesse. Selline lähenemine toob kaasa teenuste ning tegevuste suurema mõjususe, noorte (järje)kindlama ja sisukama osaluse teenustes, kogukondliku mõju sh noortele, kes teenustes vahetult ei osale, aga ka noorte enesekindluse ja oma elu väärtustamise suurenemise. Sellise arusaamani on jõutud noortekeskse lähenemise kontseptsiooni arendamisel.
TÜ Narva Kolledži noorsootöö teadusprojekti meeskond testis enda poolt välja töötatud teoreetilise kontseptsiooni asjakohasust Eesti avatud noorsootöö praktikate kontekstis. Just eesmärgiga saada täiendavaid hinnanguid noortekeskse lähenemise kontseptsiooni sisule, viidi perioodil veebruar – september 2021 läbi uuring, mille fookusvaldkonnaks valiti avatud noorsootöö valdkond.
Avatud noorsootöö on üle-eestilise geograafilise ulatustega, valdkonnas on mitmekesine töötajaskond ning teenuse korraldajaks on kohalik omavalitsus. Avatud noorsootööga on seega seotud nii omavalitsuse ametnikud, kes vastutavad noorsootöö korraldamise eest, noortekeskuste töötajad- praktikud ja noored, kes avatud noorsootöös osalevad. Nende sihtgruppide arusaamu noortekeskse lähenemise sisu st komponentide asjakohasusest igapäevase noorsootöö kogemuse taustal uurimuses ka analüüsiti. See mil määral on väljatöötatud lähenemine asjakohane noorsootöö korraldajate, praktikute ja noorte vaatenurgast, on olulise tähtsusega kohaliku tasandi noorsootöö korralduse uuendusliku mudeli arendamise ja väljatöötamise seisukohalt.
Alljärgnevalt tutvustame noortekeskse lähenemise kontseptsioonis kirjeldatud komponentide asjakohasust avatud noorsootööga seotud kohalike omavalitsuste noorsootöö korraldajate ja noorsootöötajate praktikate seisukohast ning noorsootöös osalevate eesti- ja venekeelsete noorte vaatenurgast. Tutvustame kontseptsiooni viie komponendi lõikes fookusgrupiintervjuudega kaardistatud vaateid Eesti erinevates piirakondades, rõhuasetusega olulisematele aspektidele, mis praktilise tegevuse ja tegelike oludega avatud noorsootöös seonduvad.
1) Noorte õiguste järgimine
Väga oluliseks peeti noorsootöötajate professionaalset ettevalmistust, mis võimaldab neil noorte õiguste tagamisega hästi hakkama saada. Noorte privaatsuse tagamisel on muutunud üha olulisemaks noortest tehtud piltide ja postituste jagamisel andmekaitse seadusest lähtumine. Oluliseks peeti ka (näiteks erivajadustega) noortele võrdse ligipääsu tagamist ja noortekeskuste reegleid eiranute õiglast kohtlemist. Toonitati ka kooli ja noortekeskuse rolli tasakaalustamist lapsega tegelemist reguleerivates kogukondlikes kokkulepetes.
Noorte õiguste tagamise takistustena toodi välja aeg-ajalt esineda võivat noorsootöö partnerite eelarvamuslikku suhtumist noortesse ja koolisüsteemis aeg-ajalt tooni andvat autoritaarsust. Kuigi noored märkisid, et nad igapäevaselt oma õigusi ei teadvusta, leidsid nad, et nende õiguste lahti seletamisele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Noorsootöötajad aga pidasid oluliseks noortele selgitada, et koos õiguste ja vabadustega kaasneb ka vastutus.
2) Tegelik osalus
Leiti, et pigem on kaasatud aktiivsed valjuhäälsed ja silmatorkavad noored. Vaatamata headeks peetavatele osalusvõimalustele leiti, et noored ise peaksid veelgi initsiatiivikamad olema.
Oluliseks peeti noortele turvalise keskkonna loomist, mis võimaldab neil olulistel teemadel kaasa rääkida. Soovitati avada ka uusi noortekeskusi, sest leiti, et noorte huvi ületab reaalsed võimalused. Tegelik osalus püüab luua noorsootöös õhkkonda, mis toetab noorte omavahelist koostööd ning tegutsemist ühtse meeskonnana, kus noorte vahel ei ole konflikte ja tülisid.
Osalust pärssiva tegurina mainiti noorsootöötaja noore eest vastutuse võtmist, kus (eriti algaja) noorsootöötaja kipub projekte noorte eest „ära tegema“ kuigi väliselt võib tunduda, et tegemist on noorte projektiga, mis on tehtud nende initsiatiivil. Üheks olulisemaks näilise kaasamise põhjuseks on noortele suunatud projektikonkursside taotlusvormide ja nõuete keerukus. Osalust piirab ka (eriti väiksemates piirkondades) võimekus viipe- ja venekeelsete noorega suhtlemiseks. Oluliseks väljakutseks noorsootöötajatele on noortega digimaailmas sammu pidamine, mille juures on abiks digitaalse keskkonna arendamine koos noortega selliselt, et initsiatiiv jääks noortele või vajaliku sisuga lahenduste loomine keskkondadesse, kus noored juba on.
3) Respekteeriv suhtumine
Intervjuudes toonitati, et ilma lugupidava suhtumiseta ei ole noortega võimalik koostööd teha. Noored võtavad väga palju käitumisnorme üle ümbritsevast keskkonnast, kus noorsootöötaja on neile eeskujuks. Oluline on aktsepteerida noort sellisena, nagu ta on ja alles siis leppida kokku vajadusel noorsootöö põhimõtetega rohkem kooskõlas olevad täpsemad reeglid.
Noorte „oma keskkonnas“ kehtivate normidega tuleks arvestada. Nende keskkonda minnes tuleks esmalt huvituda noorte tegevustest ja uurida, mida nad ise edukuse kriteeriumiteks peavad. Samas on vaja teadvustada noortele lubatu piirid. Kokkulepitud reeglite rikkumise järel tuleks arutleda noorega, mis ja miks läks valesti ning kuidas seda edaspidi vältida.
Leiti, et kõige paremini sobib noorte lugupidaval moel arendamiseks väikeste sammude haaval nügimine. Noorte arvates tähendab respekteerimine eelkõige inimeste võrdset kohtlemist – ei tehta vahet soo, rassi ja vanuse põhjal.
4) Väärtuste teadvustamine
Intervjueeritud märkisid, et noortele ei tohiks peale suruda täiskasvanute vaateid ja kindlaid arvamusi, mida noored peaks kriitikavabalt järgima. Noorsootöötajate juures peeti oluliseks tolerantsust erinevate inimeste suhtes. Et töötada ilma omaenda väärtushinnangutega vastuollu minemata, on noorsootöötajal vaja teadvustada enda väärtushinnanguid ja nende mõju oma tegevusele. Oluliseks peeti ka noorsootöötaja suutlikkust mõista lapsi ja noori läbi nende väärtuste ja eluilma. Noorsootöötaja peaks vananedes suutma jääda hingelt nooreks ja olema kodus noorte väärtusmaailmas.
Kuna väärtused kujunevad välja just nooruses, siis on ka noorsootööl oluline roll nende väljakujunemises. Kuna noorte väärtusi kujundab eelkõige nende perekond ja kodune kasvatus, võib väga kergelt tekkida väärtuskonflikt teistsuguste kasvatuspõhimõtetega kodust pärit noortega. Kuigi noorsootöötaja ei saa otse öelda, millised on „õiged väärtused“, saab ta kujundada noorte minapilti eelkõige isikliku eeskuju kaudu.
Noorte väärtustele tuleb mõelda juba tegevusi planeerima hakates. Riskikohaks on noorsootöötaja hõivatus – st olukord, kui tal ei jää aega koos noortega arutada ja analüüsida noorsootöö tegevuste eesmärke, tulemusi ja mõju. Leiti, et kuigi noorsootöö peaks lähtuma üldtunnustatud normidest ja reeglitest, võiks ühised väärtused olla ka kriitilise arutelu objektiks. Tolerantsuse kõrval peeti oluliseks ka koostöö väärtustamist.
5) Jõustav keskkond
Toodi välja, et eelnevate noortekesksuse komponentidega on tugevasti seotud neid läbiv noorte jõustamine ja võimestamine. Jõustamine tähendab noorsootöötaja käest alati julgustava toe, nõu või abi saamist ning eksimuste aktsepteerimist.
Noortekeskust peetakse kohaks, kus noor saab tunda, et just seal võib ta ka eksida ja sellest õppida.
Noorsootöötaja aitab noort võimestades noorel tunnetada kontrolli oma elu üle – kas kogeda seda esmakordselt või kontrollitaju suurendada.
Jõustada tuleb ka tublisid aktiivseid noori, sest nendel on täpselt samasugused hirmud ja probleemid nagu ülejäänud noortel. Noorte aitamiseks on oluline alati olemas olla.
Noorsootöötajad püüavad jõustada ja võimestada noori nende ära kuulamise, positiivsete kogemuste, eneseteostuse ning eduelamuste pakkumise kaudu. Noorsootöötaja peab oskama märgata, millal ja kuidas saaks noori võimestada. Enamasti on selleks positiivne tagasiside, julgustamine, eneseteostusvõimaluste pakkumine.
Riskikohaks on intuitiivne, süstemaatilistel teadmistel mittepõhinev jõustamine. Võimestamine on palju tulemuslikum, kui see põhineb erialasel tasemeharidusel või täiendkoolitusel omandatud teadmistel. Teiseks riskikohaks on ka dilemma protsessi ja tulemuse vahel – kuigi väljastpoolt avaldatakse noorsootööle pidevalt tugevat survet menukate ürituste läbiviimiseks, on noortekeskuses tehtava noorsootöö huvides protsess palju tähtsam, kui lõpptulemus ise.
Kokkuvõtteks võib järeldada, et avatud noorsootöö valdkonnas läbiviidud uuring tõestas noortekeskuse lähenemise kontseptsiooni asjakohasust – kõik viis komponenti on tegelikuks osaks igapäevases noorsootöös, on seotud noorsootöös kogetud probleemida ja/või vajadustega ning on seetõttu olulised nii korraldajate, töötajate kui noorte vaatenurgast. Oluline on ka asjaolu, et regionaalseid erinevusi komponentide asjakohasuse hindamisel ei esinenud, st nende viie komponendi näol on tegu universaalselt kaalukate osistega. Positiivne kinnitus komponentide asjakohasusele igapäevatöös võimaldab ka teha järelduse, et nende koondamine terviklikuks lähenemiseks – noortekeskseks lähenemiseks – loob võimaluse töötajaskonnal oma tegevust terviklikumalt analüüsida ja arendada ning korraldajatel ja noortel seda süsteemsemalt hinnata. Kuna avatud noorsootöö on olemuselt mitmekesine, siis võib hinnata, et need tulemused on kohaldatavad ka teistele noorsootöö valdkondadele, aga ka muudele valdkondadele, kus noortele teenuseid pakutakse.