Tallinna Ülikooli noorsootöö eriala magistrandid lahendasid sügissemestril toimunud disainisprindil noortevaldkonna väljakutseid, sukeldudes kaheks päevaks disainisprindi peadpööritavasse maailma. Kolm disainisprinterit Karina Voogla, Janne Puks ja Kerttu Brandmeister jagasid oma kogemust ning räägivad lähemalt, mida nad sellest protsessist õppisid. Alustame Karina kogemusloost.
Karina Voogla
Õppisin seminaril vahet tegema koostööl ja koosloomisel. Koosloomise võlu on see, et asju tehakse koos ja ei teki liidreid ega rolle nagu koostööprotsessis. Kuigi reaalsuses on disainimisprotsess pikaajalisem, andis kahepäevane seminar põgusa ülevaate ja kogemuse. Lisaks õppisin seminaril probleemi kaardistamist, teemade fokuseerimist, küsimuste esitamist ja kindlasti ka argumenteerimist. Põhiküsimus oli „Kuidas me saaksime?“, mis pani nii mõnelgi kukalt kratsima (k.a minul) ja tekitas teatud mõttes frustratsiooni, sest nagu seminaril tsiteeriti, ei pruugi esialgne lahendus alati vastus probleemile olla. Kõige raskem õpikogemus minu jaoks oli kindlasti oma probleemist lahti laskmine (võrgustikutöö koolide ja noortekeskuste vahel), aga olen arvamusel, et ei ole olemas lahendamatuid probleeme. Seega vaatasin grupitöö teemat läbi oma vaatevinkli.
Nüüdseks olen teadlik, et disainiprotsess on üks probleemi lahendamise meetodeid ja seda kasutades antakse võimalus loovatele ja kastist välja ideedele. Disainiprotsessi käigus tuleb järgida viite järgmist sammu:
- Avastamist, mis on su probleem?
- Tõlgendamist, kuidas ma probleemile tähenduse loon?
- Ideeloomist, mida me loome?
- Katsetamist, kuidas me seda teostame?
- Arendamist, kuidas me seda edasi edendame?
Õppimise käigus tuli oma mugavustsoonist välja astuda ja välja küsitlema/uurima minna, et anda oma probleemile tähendus. Enne lühi-intervjuud kaardistasime küsimused, mis aitaksid meie probleemi lahendamisele kaasa. Kui tulemused olid käes, analüüsisime grupis vastuseid ja pihta hakkas ideeloome protsess – millise ideega oleks probleemile võimalik lahendus leida? Protsessi käigus jõudsime ka järelduseni, et inimesed tõlgendavad asju erinevalt ja valmis peab olema ka enda mõjust. Kui teema on väga oluline, siis võib tekkida kiusatus ja oht küsitletavat manipuleerida ja kogemata oma vaateid peale suruda.
Kõige huvitavam kogemus minu jaoks oli mõistekaardi koostamine, sest see aitas meie intervjuude tulemusi kategoriseerida ja kitsendada. See oli pikk ja peavalu tekitav kulg – alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Kuigi pidasime oma ideed nö vettpidavaks, oli see meie jaoks raskesti teostatav. Kahjuks tuleb ka tõdeda, et pikad seminari päevad olid oma töö teinud, mistõttu takerdusime lõpufaasis päris kinni. Väga palju indu andsid õppejõu sõnad, mis panid meid väga pingutama selle nimel, et arendada oma ideed – siduda mitteformaalõpet formaalharidusse ja edendada õpetajate ning noorsootöötajate koosloomise protsessi. Arvan, et meie grupi pinnuks oli see, et igaüks oli jätkuvalt oma algses probleemis kinni, mis lõppkokkuvõttes tegi rohkem kahju kui kasu. See oli ka põhjus, miks me ei suutnud piisavalt hästi ja konkreetselt oma ideed ja lahendust kursakaaslastele edastada.
Tunnen, et olen kogemusest palju kasu saanud. Mul on siiani oma probleemist raske lahti öelda, aga see on ka põhjus, miks ma täna noortekeskuse uksest sisse astusin. Mul on väga hea meel tõdeda, et mind võeti vastu kui kaua oodatud külalist. Ühe laua taga istudes hakkasid välja tulema ka teised probleemid, ideed ja samuti ka võimalused. Nägin selles kui uut koosloomise võimalust ja pean tõdema, et tundsin selles olukorras ennast kui teenusedisanerina. Meie edaspidistel koosolemistel kavatsen kindlasti eeltoodud viite sammu järgida ja rakendada ning seda ka oma töökohas, koos noortega ja anda oma panus kui noortevaldkonna edendajana.
Laiemas perspektiivis näen kogetu põhjal, et teenusedisain loob paremaid kaasamisvõimalusi noortele ja aitab luua partnerid, kellega ühiste eesmärkide nimel tööd teha. Eristades koostööd koosloomisest, loob see juba vabama õhkkonna, sest ei ole liidreid ja rollid on kõigil võrdsed. Arvan, et see on võimalus, kus noored saaksid tõepoolest avatult ja ausalt probleemidest, ideedest ja arendustest rääkida ning tunda ennast võrdväärse partnerina. Iga noorsootöötaja peaks võtma ennast kui teenusedisanerit. Teenusedisainerina aitame edendada valdkonna jätkusuutlikkust ja valdkondade vahelist lõimitust, mis on kindlasti üks peamisi prioriteete noorsootöös.
Mul on hea meel, et sain kirjutada eneseanalüüsi kogetu põhjal, sest see tõepoolest aitas mul paremini õpitut mõtestada ja uusi ’’ahha!’’ momente tekitada. Aitäh!