21.–23. jaanuaril 2026 toimus Londonis BETT, maailma üks suurim haridustehnoloogia mess ja konverents. Sel aastal oli meil rõõm olla kohal Haridus- ja Noorteameti haridusuuenduste osakonnast kolmekesi: Kirke Kasari ja Triin Kaasik ProgeTiigri programmist ning Kristi Kuusemets Inseneriakadeemiast.
Kolm päeva Londonis möödusid tempokalt ja sisukalt. Suured messihallid täis uusimaid digilahendusi, kümned paralleelsed lavad ja sajad ettekanded andsid rohkelt inspiratsiooni, uusi ideid ja võimalust kohtuda inimestega üle kogu maailma. Järgnevas blogipostituses jagame mõtteid ja tähelepanekuid, mis meile sellest kogemusest kõige enam kaasa jäid.
Õppimine ilma piirideta
BETT ehk British Educational Training and Technology Show toob igal aastal kokku kümneid tuhandeid haridusjuhte, õpetajaid, poliitikakujundajaid ja haridustehnolooge üle maailma. BETTil tutvustatakse uusimaid haridustehnoloogilisi digilahendusi, jagatakse päriselulisi kogemuslugusid klassiruumist ja koolijuhtimisest ning arutletakse selle üle, milliseid oskusi vajavad õppijad täna ja homme.
Selle aasta keskne teema oli Learning Without Limits ehk õppimine ilma piirideta. Räägiti sellest, kuidas jõuda iga õppijani, kuidas luua paindlikke ja tähenduslikke õpiradu ning kuidas tehnoloogia saab õppimist toetada ilma seda üle võtmata. Paljud ettekanded rõhutasid, et uute tehnoloogiatega peab muutuma ka mõtteviis ja julgus õpetamist teistmoodi korraldada ning muutused vajavad terviklikku lähenemist.
BETTi fookusteema kõnetas meid kõiki, sest Harnos tegeleme me igapäevaselt nii ProgeTiigri programmi kui ka Inseneriakadeemia MATIK-suunal sellega, et muuta digipädevust, tehnoloogilist kirjaoskust ja päriseluliste probleemide lahendamist õppe loomulik osaks.
Tehisintellekt hariduse igapäevas
Arusaadavatel põhjusel oli BETTi 2026 keskmes tehisintellekti roll hariduses. Ettekannetes ja messialal tutvustati sadu lahendusi, mis aitavad analüüsida õppija edenemist, toetada diferentseeritud õpet, luua õppematerjale ja pakkuda õpetajale sisulist tagasisidet. Samal ajal jäi paljudes aruteludes kõlama ka vajadus suurendada nii õpetajate kui ka õpilaste oskust tehisaru teadlikult ja mõtestatult kasutada.
Paneelarutelus „AI literacy and competency: The key to workforce readiness“ toodi selgelt välja vastuolu hariduse ja tööturu ootuste vahel. Samal ajal kui tööandjad eeldavad tööturule saabuvatelt noortelt juba teatavat tehisaru kirjaoskust, käsitletakse hariduse erinevatel astmetel tehisaru kasutamist sageli kui pettust, millest tuleb hoiduda. Selle tulemusel jõuavad tööturule õppijad, kes ei julge ega oska tehisaru võimalusi rakendada, mitte oskuste puudumise, vaid hirmu tõttu eksida või reegleid rikkuda. Arutelus rõhutati, et tehisaru kirjaoskus peab kujunema uueks baasoskuseks, mis hõlmab nii küsimuste sõnastamist kui ka tulemuste kriitilist hindamist.
Õpetaja kui õppimise kujundaja
Mitmed esinemised tõid fookuse tagasi õpetaja rollile. Dawn Taylor, podcasti „Beyond the Algorithm“ juht keskendus oma ettekandes õpetaja rollile tehisaru ajastul. Tehnoloogia võib toetada ja võimalusi avardada, kuid õpetaja on see, kes loob tähenduse, aitab õppijal aru saada, miks midagi õppida ja kuidas teadmisi päriselus kasutada. Tema sõnum oli selge: õppimine on alati inimlik protsess.
Taylor kirjeldas õpetajat kui õppeprotsessi kujundajat, kes loob seoseid, valib tööriistu ja aitab õppijal selles inforohkes maailmas orienteeruda. Tehisaru võib pakkuda vastuseid, kuid õpetaja aitab õppijal õppida küsima õigeid küsimusi.
Sarnast mõtet rõhutas ka professor Hannah Fry vestluses ajakirjanik Amol Rajaniga. Nad arutlesid, kuidas tehnoloogia võimaldab personaalset õpet ja kiiret tagasisidet, kuid õppimise keskmesse peab jääma inimlik suhe. Kui vastused on kergesti kättesaadavad, muutub olulisemaks õppimise protsess, arutelu ja oskus oma mõtteid selgitada.
Õppimine, mis on seotud päriseluga
Õpetaja kui kaasaegse ja elulise õpikogemuse disainerile viitas ka Canva Educationi juht Jason Wilson. Ta rõhutas, et õppimine peab olema eesmärgistatud ning toetama tulevikuoskuseid. Wilson tõi oma ettekandes elulise näite koolitunnist, kus traditsioonilise ajaloo referaadi asemel said õpilased ülesandeks disainida Canva abil jalanõud (noorte seas populaarsed ketsid), mis lähtusid konkreetse indiaanlaste hõimu ajaloost, väärtustest ja kultuurist. Disainivalikuid tuli põhjendada faktide ja ajalooliste seostega. See näide illustreeris hästi, kuidas loovus, faktiteadmised ja analüüsioskus saavad õppimises kokku ning kuidas õpe muutub õppija jaoks tähenduslikuks.
PS! Canva on arendanud uue tasuta fototöötlusplatvormi Affinity, mis tundus päris põnev.
Kirjutamisoskuse arendamisest rääkis haridusuuendaja Dr Ian Hunter, kes tutvustas hariduslikku tehisaru lahendust, mis ei tee õpilase eest tööd, vaid juhendab ja toetab mõtlemisprotsessi. Süsteem aitab õppijal oma ideid struktureerida, annab tagasisidet ja kasvatab enesekindlust. Selline lähenemine näitab, et tehnoloogia saab tugevdada õppija oskusi, mitte neid asendada.
Juhtimine, vastutus ja süsteemsus kui olulised alustalad
Esile kerkis ka süsteemse lähenemise oskus, mis on ProgeTiigri programmi eesmärk ja sõnum olnud juba aastaid. Juhtimise teemat käsitlesid mitmed esinejad, sealhulgas tuntud haridusteadlane Sir Mark Grundy ja kirjanik Mick Waters. Nende sõnum oli, et hariduses ei sünni muutused muutus tänu uutele tööriistadele või tehnoloogiatele, vaid algab koolikultuurist ja teadlikest otsustest. Tehnoloogia peab vähendama õpetajate koormust ja toetama nende tööd, mitte lisama juurde uusi kohustusi.
Darren Coxon, Kompass Educationi kaasasutaja ja tegevjuht, esitas otsekohese küsimuse: kes vastutab tehisaru kasutamise eest koolis? Kui enamik noori juba kasutab neid lahendusi, ei ole mõistlik küsida, kas neid lubada, vaid pigem kuidas selle kasutust juhtida. Coxon rõhutas, et igal koolil peaks olema selge vastutusmudel, mis hõlmab tööriistade valikut, andmekaitset, riskide hindamist ja õpetajate toetamist.
Dr Helen Crompton, kes on ODUGlobali digitaalse õppeinnovatsiooni uurimisinstituudi tegevdirektor, õppetehnoloogia professor ja Old Dominioni ülikooli virtuaalreaalsuse labori direktor, tõi esile, et ükski tehnoloogiline uuendus ei toimi eraldiseisvalt. Edu eeldab terviklikku lähenemist, kus on selged protsessid, toimiv tehniline tugi, koolitatud õpetajad ja toetav juhtimine. Hästi juurutatud lahendused aitavad õpetajal keskenduda sellele, mis on kõige olulisem – õppijale.
Mitmes arutelus käsitleti ka riiklikke lähenemisi, kus rõhutati, et tehisaru ja digipädevuse arendamine vajab selget strateegiat ja ligipääsu taristule. Näiteks uueneb 2028. aastaks Ühendkuningriigi riiklik õppekava, mis sisaldab nii digipädevust kui ka tehisaru kirjaoskust ning on masinloetav. Viimane toetab kindlasti tehisintellekti kasutamist õpetaja igapäevase töövahendina ning aitab tõsta sellega loodud materjalide kvaliteeti ja vastavust riiklikule õppekavale.
Mida Londonist kaasa võtta
BETT 2026 andis kinnituse, et Eesti on haridustehnoloogias nähtav ja hinnatud partner. Samal ajal tõi see kaasa hulgaliselt uusi mõtteid ja küsimusi, kuidas oma tööd edasi arendada. Kõige olulisem sõnum jäi aga inimlikuks. Tehisaru on hariduses juba kohal, kuid hea haridus sünnib endiselt suhetest, mõtlemisest ja õpetaja teadlikust rollist. Õpetaja tähendus ei vähene, vaid muutub veelgi olulisemaks.
Uuri BETTi kohta rohkem nende kodulehelt: https://uk.bettshow.com/
Autorid: Kirke Kasari ja Triin Kaasik Harno ProgeTiigri programmist ning Kristi Kuusemets Harno Inseneriakadeemiast.