Oktoobris aasta õpetaja galal aasta tugispetsialistiks nimetatud Rajaleidja Tartumaa büroo eripedagoog Carolina Šumani jaoks on tähtis teha oma tööd hingega ning anda endast maksimum. Kõiki keerulisi juhtumeid aitavad lahendada üksteise usaldamine ja head suhted, aga selle kõige juures tuleb alati mõelda, mis on lapsele parim.
Palju õnne sulle tiitli puhul! Mida see sinu jaoks tähendab?
Minu jaoks on see tagasiside, et ma olen teinud midagi õigesti koos kolleegide ja oma meeskonnaga. See on tunnustus minu pühendumusele, et mu töö on oluline ja sellel on mõju. Mind valdab tänu-, õnne- ja rõõmutunne. Samas tähendab see ka teatud määral aukartust, sest ma tean, kui palju südamega tegijaid haridusvaldkonnas on ja kui paljud seda tunnustust vääriksid. Ühtlasi on see vastutus, et kuidas olla jätkuvalt eeskujuks.
Mis sind sellise erialavalikuni viis?
Aus vastus oleks, et sisetunne. Võib-olla aitas kaasa, et ma olin gümnaasiumis tugiisik ja ma olen alati eelistanud teha otsuseid, mis on tavapärasest erinevad. Rajaleidja on mulle pakkunud huvi juba eripedagoogika õpingute ajast. Ja eelmine õppeaasta asusin ma pärast aastatepikkust Ilmatsalu koolis töötamist Rajaleidjasse. Ma olen elus päris palju väljakutseid vastu võtnud ja see on mind lumepallina alati edasi viinud proovima ja katsetama. Niisiis tundus Rajaleidja loogiline järgmine samm minu arengu teekonnal.
Tegelikult teen ma jätkuvalt veel koostööd ka Tartu Ülikooliga, mis algas juba ülikooliõpingute ajal, kui ma kuulusin kaasava hariduse töörühma, kus me uurisime ja edendasime kaasavat haridust just kõrgkooli tasemel. Pärast õpinguid tehti ettepanek, et ma tuleksin sinna nooremlektoriks ning järgnevad kaks aastat viisingi loenguid läbi. Samuti oli mul selliseid kaasuvaid ülesandeid, näiteks kaasava hariduse õpikusse peatüki kirjutamine, mis loodetavasti sel aastal tuleb välja. Ülikoolist saadud kogemus on mulle väga väärtuslik.
Mis sulle sinu igapäevatöös rõõmu valmistab?
Mulle meeldib probleeme lahendada ja need hetked, kui ma jõuan äratundmiseni, et ahhaa, see ongi selle probleemi lahendus. Või kui lapsevanem või õpetaja ütleb, et vot ta pole selle mõtte peale tulnudki. See motiveerib mind ja pakub rõõmu.
Milline su igapäevatöö välja näeb, kuidas su päevad algavad ja lõppevad?
Hommik algab sellega, et käin koeraga jalutamas – selline mõnus algus tööpäevale. Edasi sõidan tööle. Töö Rajaleidjas on väga mitmekesine ja päevad on tõesti eriilmelised. On nii meeskonnatööd kolleegidega, suhtlemist lapsevanemate, koolide ja erinevate spetsialistidega, näiteks meditsiini- või lastekaitsetöötajatega. Põhiline märksõna on töö inimestega, aga palju on ka kirjutamist ja erinevate dokumentide lugemist ja analüüsi. Meel peab olema ergas ja see on põnev.
Millised on sinu põhimõtted ja väärtused, millest sa oma töös lähtud?
Minu jaoks on tähtis, et kui ma midagi ette võtan, siis pean andma endast maksimumi. Hästi tähtis on usalduslike suhete loomine. Head suhted on kõige alus, mistõttu püüan alati käia inimestega ühte jalga, et leida üheskoos lahendusi. Selle kõige juures tuleb alati mõelda, mis on lapsele parim.
Kas on midagi, mis sind kurvastama või muretsema paneb?
Eks raskeid hetki tuleb ikka ette, näiteks need, kus on väga raske koostööd teha inimesega, kelle väärtused põrkuvad, kes on kohati jäigad ja paindumatud. Inimesed on teinekord väga kinni oma nägemustes. Neid hetki on, aga ma annan parima, et nendest edasi liikuda. Kurvaks teevad ka need hetked, kui sa näed, et vanem on täiesti tupikus omadega, mis omakorda mõjutab kogu pere funktsioneerimist.
Millised on enamlevinumad probleemid, millega sinu poole pöördutakse?
Üks levinum probleem on laste keskendumisraskused, mis on teatud määral ka tagajärg sellele, kui õpe on lapse jaoks liiga keeruline. Laps ei tahagi ju tegeleda sellega, mis on ebameeldiv. Kui lapsel on koolikohustus, siis peab õpe olema talle jõukohane, et koolis käimine oleks eduelamus.
Iga laps on omal moel eriline – oma tugevuste ja arendamist vajavate külgedega. Mida aeg edasi, seda paremini oskame neid tuvastada. Iga juhtumi puhul tuleb lugu võtta lõpuni lahti ja leida lahendus, mis sobib nii õpilasele, perele kui ka koolile.
Kas ja kuidas on eripedagoogi amet viimaste aastate jooksul muutunud?
Olen eripedagoog olnud umbes viis aastat. Kindlasti on juurde lisandunud kaasava hariduse mõju. Eripedagoogi pädevus on pidanud selles osas laienema, et kuidas toetada õpetajaid õppetöö diferentseerimisel, kui laste arengutase on üsna erinev. Ma arvan ka, et see amet on järjest populaarsemaks muutunud ja inimesed on sellest erialast teadlikumad.
Millised on kõige suuremad väljakutsed sinu ametis?
Ühise lahendus leidmine, mis sobib kõigile, aga ennekõike lapsele. Vahepeal lähevad arusaamad parimast lahendusest kooli ja lapsevanema vahel lahku, siis ongi Rajaleidja hea võimalus, kuhu pöörduda, et saada juhtumile erapooletut vaadet ning kes aitab edasi minna. Lõpuks tahavad ju kõik lapsele parimat. Ma arvan, et lahendamatuid olukord ei ole, kuigi esmapilgul võib nii tunduda. Oluline on ka see, et inimesed julgeksid varem pöörduda meie poole.
Töö Rajaleidja on nii palju arendanud minu diplomaatilisi oskusi, kuidas selgelt oma mõtteid väljendada, et kõik osapooled neid õigesti mõistaksid. Et sa ei teeks kellelegi liiga, aga samas ei pisendaks probleeme. Mulle meeldib, sest kõik mis on raske, on ka arendav.
Kui lapsevanem esimest korda sinu juurde jõuab, siis kuidas edasine protseduur välja näeb?
Oleneb juhtumist. Üldjuhul tuleb lapsevanem koos lapsega ja kõigepealt on oluline luua esmane usalduslik kontakt. Üks hea näide, kuidas seda teha on küsida, kuidas laps oma nime sai või mis tööd tema ema ja isa teevad. Ma räägin ka neile, et ma ei ole arst, süsti ei tee. Lapsi tuleb julgustada, et kui me hakkame lugema ja kirjutama või matemaatikat tegema, siis on väga okei eksida. Minu soov ongi just näha, mida laps on omandanud teatud aines ning mis need murekohad on. Edasi juba vaatame, mida koolis on lapse heaks tehtud ja kuidas edasi minna, kas ja mil määral on vaja kooli kaasata.
Mis sind motiveerib?
Probleemide lahendamine, võimalus pakkuda probleemidele teist vaatenurka või aidata inimesel jõuda selleni, mille peale ta poleks üksinda mõeldes tulnud. Vahest piisab ka sellest, kui inimene saab kellegagi hinnangutevabalt rääkida. Ka tagasiside minu tööle motiveerib mind ja teadmine, et mu töö aitab muuta olukordi paremaks.
Millega sa vabal ajal tegeled?
Mul on kaks hobi. Üks on koeraga ajaveetmine – me tegeleme retriivimisega, mis tähendab et tema otsib ja toob asju mulle kätte. Retriivimise ja koolielu vahel on võimalik palju paralleele tõmmata – nii nagu õpilasega, ei saa sa koeralt eeldada seda, mida talle ei ole õpetatud. Kui ta ebaõnnestub, siis olen mina õpetaja või koerajuhina teinud vea. Teine hobi on võrkpall, mis harjutab meeskonnatööd. Võrkpallis saan ma olla õpilase rollis. Mul on olnud näiteks olukord, kus me pidime tiime moodustama ja mina jäin üsna viimaste sekka, keda valiti. See tekitas minus ebamugava tunde, aga see aitas mul meenutada, mida õpilane tunneb, kui ta jääb viimaste sekka või keegi sind oma meeskonda ei taha. See võib jätta sügava jälje. Samuti õpetab võrkpall, kui oluline on positiivne tagasiside. Hobid on olulised ja kui lapsed nõustamisel käivad, siis ma alati uurin, kas nad tegelevad millegagi.
Kus sa ennast viie aasta pärast näed?
Kindlasti haridusvaldkonnas. Minu unistus oleks käia välismaal ja näha, kuidas sealsed haridussüsteemis toimivad ja mida meil oleks neilt õppida. Haridusvaldkond on mulle südamelähedane, see võtab palju, aga annab kindlasti rohkem tagasi.
Mida sa Harnos töötamise puhul enim väärtustad? Kohe esimese asjana tooksin välja oma valdkonna spetsialistid. Ma loodan, et järjest enam tuleb ka võimalusi, kuidas osakonnad saaksid omavahel koostööd teha. Lisaks hindan ma väga paindlikkust, mida Harno pakub. Ühelt poolt annab see vabadust, aga teisalt suureneb vastutus oma töö kvaliteedi eest.