Kuidas aidata noori, kes on teatud eluhetkel sattunud seadusega pahuksisse ning milline roll on sealjuures noorsootöötajal? Noorteseire aastaraamatu 2019/2020 artikli “Seadusega pahuksis noorte kaasamine ja taasühiskonnastamine” autor Anna Markina rõhutab, et noorte konflikti sattumist ametivõimudega ja võõrandumist ühiskonnast aitab leevendada eelkõige nende aktiivne osalemine sotsiaalses elus. Just siin saab olla noorsootöötaja abiks.
- Suurim riskifaktor, mis noore käekäiku päriselt mõjutab, on tähelepanupuudus perekonnas, kuid ka hilisemas elus.
- Kuritegelikule teele ei satuta juhuslikult.
- Noore aitamiseks peab olema toimiv tugivõrgustik.
- Noorsootöötajana aktsepteerime noort sellisena nagu ta on, kõigi oma eksimustega.
- Kuula ka teema edasiarendust spetsialistide vestlusringis noorteseire taskuhäälingus artikli lõpus.
Uurisime tänavuselt aasta noorsootöötaja tiitli pälvinud mobiilselt noorsootöötajalt Alexander Arabkinilt, millised on tema kogemused riskioludesse sattunud noorte kaasamisel ning kas ja kuidas saaks noorsootöötaja aidata ennetada noorte sattumist kuritegelikule teele.
Mis on need peamised riskitegurid, mille mõjul noored satuvad seadusega pahuksisse?
Ma arvan, et need riskifaktorid on perekond ja keskkond, kus noored kasvavad. Kui me võtame mõne piirkonna, kus elavad madalama sotsiaalse staatusega inimesed, ja kui need noored satuvad kõik ühes koolis käima ning tihedalt suhtlema, siis ega nad ei näegi ju teistsugust maailma, see ongi nende igapäevaelu. Nende ümbrus loobki need riskitegurid, eriti kui ka nende noorte vanemad on pidevalt tööl ega jõua väga palju tähelepanu lastele pöörata või ei saa majanduslikel põhjustel oma lastele huviringis osalemist võimaldada, siis need noored hakkavadki sisustama oma vaba aega nii nagu nad saavad ja nagu neil selleks võimalused on.
Ma ei tea, kas tänav kui selline on iseenesest oht või riskitegur noore jaoks. Kui võtame Tallinnas Kivila pargi, siis suvel on seal tavaliselt korraga 100 noort aega veetmas õhtuti ja nende hulgas on kindlasti juba neid, kes on kas piiri peal või on sooritanud mõne kuriteo. Samas on selles kambas ka noori, kellel ei ole selliseid probleeme ning nad ei satu kuritegelikule teele, kuid sellegipoolest veedavad neis kampades aega. Seetõttu ma kipun arvama, et olulisem riskifaktor, mis noore käekäiku päriselt mõjutab, on ikkagi perekond.
Mis on need asjad, mis võivad perekonnas väga valesti minna, mis noore inimese elu n-ö ohtu seab?
Tähelepanupuudus ilmselt. See ei olene ainult majanduslikest probleemidest. Mõnikord on nii, et üksikvanem on sunnitud oma elu uuesti üles ehitama ja korraldama. Sel juhul võib laps jäädagi kõrvale, kuigi isegi pealtnäha tundub, et kõik on korras – tal on korralikud riided, tal on ka näiteks uus iPhone, aga kui vanemal ei ole oma elu kõrvalt lihtsalt lapse jaoks aega ja ta ei tegele temaga, siis mingi hetk see see turvatunde ja läheduse puudus mõjutab last.
Muidugi võivad olla ka sellised perekondlikud probleemid, kus üks vanematest tarvitab liiga palju alkoholi, või on elamistingimused liiga kitsad, et lapsel ei ole seal oma isiklikku ruumi, siis see kõik mõjutab teda. Samuti kodutülid – ka sellistel juhtudel on lastel puudu turvatundest ja nad ei taha kodus olla. Ja nii ta lähebki tänavale.
Palju vaba aega võib samuti olla üks riskitegur. Kuritegelikule teele ei satuta juhuslikult. Noort inimest ümbritsevad ikkagi pidevalt ju täiskaskasvanud, olgu nendeks õpetajad koolis, koolipsühholoogid jne. Märkamine võiks toimuda palju varem. Mobiilne noorsootöö on samuti üks osa sellest ringist, ka noorsootöötajad saavad märgata ja vajadusel sekkuda.
Kui mina mobiilse noorsootöötajana suhtlen noortega, kes on juba kriminaalsele teele sattunud, siis kahjuks pean tõdema, et see on siiski kellegi täiskasvanu tegemata töö. Paraku näeme meie noorsootöötajatena noort vaid paaril korral nädalas, kuid nende vanemad ja kool ju näevad last iga päev. Ohumärk on seegi, kui noor hakkab koolist puuduma.
Kui oma endine suhtlusringkond kriminaalset käitumist ei tauni, siis mis motiveeriks neid noori üldse sellest ringist välja rabelema, et aktiivselt ühiskonnaellu lülituda?
Endine sõpruskond on kahtlemata nende jaoks turvaline, kuhu naasta, kuid see oleneb, kas kambas on taoline kriminaalne kultuur ja käitumine n-ö respekteeritud või mitte. Kui noor satub vanglasse ja saab hiljem vabaks, siis väga palju muidugi sõltub ka noore vanusest. Kui ta on vanglast vabanemise ajaks juba täisealine, siis on suur tõenäosus, et ka see sõprade ring ei ole enam täpselt samasugune, nad on selleks ajaks muutunud ja teise tee leidnud ning sel juhul ei ole noorel enam endist turvalist keskkonda, kuhu naasta. Sellisel noorel on raskem turvatunnet leida ning uut elu alustada.
See sildistamine ei olegi tegelikult suurim probleem sealjuures, neid on tegelikult palju rohkem.
Mis probleemid täpsemalt?
Alguses kindlasti töö- ja elukohaga seotud probleemid. Ma ei tea, kui valmis meie ühiskond selleks on, et nende naaber on näiteks endine vang. Ka Noorteseire aastaraamatu artiklis “Seadusega pahuksis noorte kaasamine ja taasühiskonnastamine” tõi autor välja, et negatiivsete hoiakute levikut on kinnitanud ka PROMISE’i uurimisprojektis tehtud Eesti elanikkonna küsitlus, millest selgus, et 78% täiskasvanutest ning 65% noortest ei soovi elada kriminaalse minevikuga noorte naabruses. Kuigi enamus ju ei tea ega tunnegi oma naabreid, kuid sildistada on väga kerge.
Probleemideks võivad olla ka võlad, raskused töö ja ka elukoha leidmisel. Kui sel noorel on ka haridus pooleli, tal puuduvad sotsiaalsed oskused, võibolla on tal ka sõltuvusprobleemid, ning kui ta ka leiab töö, kus saab miinimumpalka ning maksab pool sellest oma võlgade katteks, siis ta lähebki näiteks uuesti kanepit müüma ja jätkab endist eluviisi.
Kuidas neid noori sel juhul aidata? Ja kes saab seda üldse teha?
Ma arvan, et mitte iga noorsootöötaja ei suudaks sellise profiiliga noortega töötada. Jah, me võime aidata noortel aru saada, mis neil vaja on, kuid kas sellest piisab. Kindlasti peaks sellisel noorel olema tugiisik, kes on talle toeks.
Näiteks on olemas STEP-programm, mis aitab sellistel noortel tööd leida, aga vaja on tegeleda ka noore isiklike probleemidega, et tal jaguks jõudu ja motivatsiooni iseenda eluga hakkama saada.
Juhul, kui noorel ei ole motivatsiooni või see langeb, siis ta peab teadma, kelle juurde ta saab sellises olukorras pöörduda, kes teda aitaksid, olgu selleks siis noorsootöötaja või keegi muu. Meil peaks olema selline võrgustik, et noor teaks, kuhu ta abi saamiseks minema peab.
Noorsootöötaja tähtsaim roll on seega ennetamisel ning ta saab anda oma panuse, et ei juhtuks nii, et noor satub niivõrd keerulisse olukorda.
Just. Aga see, et me panustame väga palju ennetustöösse, ei tähenda, et noor ei võiks sellelegi vaatamata sattuda keerulisse olukorda. Raske on aru saada, kes on süüdi või mis ei tööta, kui noorega on tegelenud nii sotsiaaltöötajad kui ka psühholoogid, kuid sealjuures satub ta ikkagi turvakodusse ja lõpuks ka vanglasse. Kuid ühe näite puhul ei saa ka üldistada ja meil ongi ju tegelikult väga keeruline mõõta, kui suur roll oli näiteks noorsootöötajate ennetustööl sellise noore elus.
Me ei saa seda kuidagi kindlalt väita, et päästsime kümme noort kuue aasta jooksul. Seda ei saa öelda, võibolla see on küll tõde, kuid kahjuks me mõõta seda nii täpselt ei suuda, sest see on võrgustikutöö ja igaühe roll on tähtis. Üks oluline aspekt on sellest ka rohkem rääkida ja teha teavitust.
Põhiprobleem on seega inimliku hoolivuse puudus, seda siis igal tasemel, alguses perekonnas, aga ka noore hilisemas elus.
Jah, olen nõus. Kõige olulisem on näha inimeses inimest ja seda ükskõik millisel eluhetkel. Olgugi, et sa näited puudusid koolist või hakkasid jooma või tarvitasid narkootikume. Ja need on need olukorrad, kus palju sildistatakse. On ju ilmselge, et keegi ei vali, et ta satub sellesse halba olukorda. Väärtusi on vaja arendada.
Ja siin saab ju noorsootöö küll palju ära teha. Väärtused ja väärtuskasvatus on noorsootöö nišš.
Jah, see, millised meie praegused noored oma väärtustelt on, pean silmas noorte suuremat sallivust ja aktsepteerimist, ma usun, et see on paljuski ka noorsootöö teene. Noored ei näe paljusid teemasid üldse probleemidena, olgu selleks näiteks gay-teemad vm. Maailm areneb nii kiirelt edasi ja on vaja end pidevalt arendada ja kohaneda selles muutuvas maailmas nende väärtustega, mis meil on praegu. Ja selles vallas on küll noorsootöö palju ära teinud.
Millised isikuomadused peaksid noorsootöötajal olema, et tegeleda riskioludes elavate noortega ja et nendega kontakti saada?
Noorsootöötaja omadused on sellised, nagu inimesel on. Noorsootöö on minu pikendus. Kui me räägime, et mitte igal noorsootöötajal ei ole selleks sobivaid omadusi, siis me võime võrdselt öelda, et pigem mitte igal inimesel ei ole sobilikke omadusi, et olla noorsootöötaja. Ja sellest on mul kahju.
Kõige olulisem on aktiivne aktsepteerime. Aktiivne selles mõttes, et see ei tähenda, et mul on tegelikult ükskõik, siis see ei ole tegelikult üks ja sama asi. Aktsepteerimine on see, et ma saan aru, et need probleemid ja nähtused on maailmas olemas ja ma mõtlen, mida mina saan teha. See aga vajab pidevat eneseanalüüsi ja enesearengut. Ning see ei ole kerge, sest palju lihtsam on mõelda, et ok, maailm ongi selline ja mina olen leidnud juba oma viisi, mis aitab mul seista kahe jalaga maa peal, ja ma ei tahagi seda muuta. Aga kui sa laiendad oma maailmavaadet, siis sa võibolla saad aru, et mul ehk ei olnudki õigus ning maailm on tegelikult palju keerulisem, kui mulle tundub.
Seega peab noorsootöötajal ikkagi olema tahe maailma muuta, kuid peab leidma need viisid, mida päriselt ise saab ära teha?
Tõsi, kuid maailm on ikkagi sinu peegeldus, sa näed maailma sellisena, nagu sa tahad või nagu sina oled. Me ise loome enda maailma, aga me loome seda vastavalt sellele, kuidas meile mugav on. Mida rohkem tegeleda iseendaga, seda rohkem saab ka iseenda maailma laiendada. Sa arened, analüüsid ja lahendad ka enda erimeelsusi maailmaga.
Maailma muutmine toimub ikkagi sinu sees, mitte et ma ütlen noorele inimesele, et tehke nii. Kui ma olen ise rõõmus, siis inimesed saavad sellest osa, neil tekib uudishimu selle vastu, miks ma rõõmus olen ja ma saan seda neile sel viisil edasi anda. Kui ma ise ei ole õnnelik, siis kuidas ma saan minna ja õpetada teisi õnnelik olema. On tähtis küll maailma muuta, kuid selleks peab märkama – selleks, et märgata, peab aga valmis olema.
See artikkel ja taskuhääling on inspireeritud Anna Markina „Noorteseire aastaraamatus 2019/2020“ ilmunud artiklist „Seadusega pahuksis noorte kaasamine ja taasühiskonnastamine“ ning ilmunud Eesti Noorsootöötajate Kogu ja Haridus- ja Noorteameti noortevaldkonna teadmusringluse suurendamise partnerluse raames.