Rajaleidja keskusse pöördub päris palju kuue-seitsmeaastaste laste vanemaid, kes kahtlustavad, et järeltulijal võib olla aktiivsus- ja tähelepanuhäire. Nad muretsevad: laps hakkab varsti kooli minema, aga ta võime vaikselt istuda, kuulata, tegutseda ja ühele asjale keskenduda ei tundu piisav. Selle levinud mure kohta annab nõu Harno Rajaleidja sotsiaalpedagoogika juhtivspetsialist Mari-Liis Knut.
Enamasti ei ole lapsel siiski aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ega muud arenguhäiret. Kaks levinud selgitust olukorrale on vanema liiga kõrged ootused ning lapse ja vanema vaheline vähene suhtlus.
Kuueaastane on veel väike
Kuueaastane on ikkagi väike laps. Vanemal on ootus, et peatselt kooli suunduv põnn peaks juba suutma väga paljut, olema üsna asjalik ja täiskasvanulik.
Tegelikult on teatud püsimatus selles vanuses lapsele täiesti eakohane. Ka kuue-seitsmeaastane laps n-ö jonnib, ei suuda kõiki oma mõtteid või tundeid sõnades väljendada, tal on veel raske pikalt ühe tegevuse juures püsida ning tal on suur vajadus oma vanemaga suhtlemise järele.
Eestis räägitakse veel vähe temperamendist. Igal inimesel on oma kaasasündinud temperament – mõni ongi keskmisest aktiivsem, teine rahulikum. Mõni küsib miks-miks-miks kolmesena, kuuesena, kümnesena ja jääbki küsima, ka täiskasvanuna. Teine on vähese jutuga inimene. Vanemad ei peaks esimesena kahtlustama lapsel käitumishäiret. Selle asemel soovitan esimeseks mõelda: milline karakter mu lapsel on?
Vajadus oma vanemaga suhelda
Vahel on laps püsimatu ja ärev, või küsib lõputuna näivalt palju küsimusi, sest tema loomulik vajadus oma vanemaga suhelda ei ole rahuldatud. Kui laps küsib ja vanem suunab küsimuse ära, siis jäävad eakohased küsimused vastuseta ja uusi küsimusi tekib aina juurde. Laste huvi maailma kohta rohkem teada saada ongi väga suur.
Toon näite situatsioonist, mida oma töös sageli näen. Laps ja vanemad jõuavad nõustamisele ja vanem on selgelt ärevil: võta nüüd jalast ära, pane müts sinna, ära sinna mine, tule istu siin paigal. Vanem ei selgita ega kuula, vaid aina suunab. Laps muutub ärevaks sellepärast, et tema ema või isa on ärev. Temas koguneb aina enam küsimärke ja aimdus, et mind ei kuulata, minu küsimustele ei vastata.
Me kõik oleme aeg-ajalt ärevil. Me ei peagi igas situatsioonis olema valmis lapse küsimustele vastama. Probleem tekib siis, kui taolised olukorrad, kus vanemal on jaksu last n-ö käskida, aga mitte kuulata ja tema küsimustele vastata, muutuvad igapäevaseks.
Laps võib aastaid püüda vanemalt tähelepanu saada, kuid ühel hetkel kasvab ka küsimus suureks: kas üldse mõtet oma vanema poole pöörduda? Siit võivad alguse saada lapse ja vanema usaldusliku suhte katkemine, depressioon, kooli- ja käitumisprobleemid.
Laps küsib oma kõige kallimalt inimeselt
Seega kui laps kolmesena aina küsib, neljasena aina küsib ja seitsmesena ikka aina küsib, siis see on hea märk! Probleem on hoopis see, kui laps enam midagi ei küsi. Kui lapse huvi ümbritseva suhtes on kadunud või pole vanem enam tema usaldusisikuks, kellelt küsida.
Vanema poole küsimustega pöördumine algab tegelikult juba beebieas. Nagu öeldakse: sõnu ei olegi vaja, piisab vaid pilgust. Usun, et iga lapsevanem on beebi küsivat pilku tajunud ja beebile instinktiivselt ümbritseva kohta vastanud. Kolme-neljane küsib hästi palju nähtava välismaailma kohta: kes see on, miks ta nii teeb, mis seal on, miks see seal on. Koolieeliku küsimused on juba keerukamad ja alati ei olegi lihtne vastata.
Lisaks usalduslikule suhtele ja lapse vaimsele tervisele on aktiivne vestlus ka lapse kõne arengu, eneseväljendusoskuse alustalaks. Laps küsib palju, sest ta vajabki arenguks väga palju aktiivset suhtlemist.
Kõik küsimused võiksid saada vastuse
Ükskõik, kui palju laps küsib või kui keerukas tema küsimus on, sellele tuleks vastata. Kui parasjagu pole lapse küsimusele vastamiseks sobiv hetk, siis anna lapsele selge signaal, et plaanid vastata teatud aja pärast. Näiteks: „Mul on praegu mitu potti-panni korraga tulel, aga kui toit valmis saab, siis ma pesen käed ära, tulen sinu juure ja siis me räägime sellest.“ Lapsele annab see teadmise, et tema mõtted ja temaga koosolemine on vanemale olulised.
Ära peta last ega unusta antud lubadusi. Liigagi tihti juhtub, et vastame lapsele – jaa, oota natuke, ma kohe varsti. Siis aga helistab sõbranna ja kõne temaga venib pikemaks, laps aga ootab. Ootusest saab solvumine.
Kui laps küsib: „Miks…?“
- Küsides õpib laps maailma tundma, ära jäta talle vastamata.
- Lapse küsimus on kompliment täiskasvanule – oled tema usalduse võitnud.
- Laps küsib sageli just siis, kui ta vajab oma vanema tähelepanu ja lähedust.
- Lapse küsimused annavad võimaluse lapsega suhelda lapsega, ka näiteks enda tegemistest lapsele rääkida.
- Mõned lapse küsimused aitavad vanemal mõista, et lapsel on mure või muu hingeline probleem.
- Kui kohe ei ole võimalik lapse küsimustele vastata, siis katsu see aeg päeva jooksul ikkagi leida.
- Ära anna lapsele signaali, et temaga suhtlemine on ebaolulisem kui suhtlemine töökaaslase või sõbraga.
- Ära jäta lapsele muljet, et tema küsimused on ebaolulised ja lapsikud. Laps ei oska kunagi küsida nii hästi kui täiskasvanud, neil puudub elukogemus.
- Ära vasta lapsele: Ma olen seda sulle juba sada korda öelnud, sest see võib tingida olukorra, kus laps ei küsi tulevikus enam üldse.
- Lapse küsimusele vastates vaata talle silma.