Mis on üldhariduse kvaliteedihindamine? Mida see koolilt nõuab? Ja mis sellest koolile jääb? Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri (HAKA) eksperdid esindavad hindamisprotsessis välist pilku. Nende ülesanne on koole toetada ja võimestada. Alates 2024. aasta veebruarist on ekspertide kogu läbi viinud 31 kooli hindamise. Oma mõtteid kvaliteedihindamise tööst jagavad Liivi Laurent (Narva Gümnaasiumi õppejuht), Madis Annus (Tallinna Haridusameti kvaliteedi- ja koolispordi koordinaator) ja Maria Kurisoo (Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumi õppejuht).
Kvaliteedihindamise piloteerimise kohta saab rohkem lugeda siit.
Peamised muutused ja arengud Eesti koolides kvaliteedihindamise tulemusel
Liivi alustab, et kõige olulisem muutus on nihkumine vastavuse kontrollilt õppiva organisatsiooni suunas: „Koolid tegelevad järjest enam eneseanalüüsiga, kasutavad andmeid teadlikumalt ning seovad hindamise tulemusi arengukavade ja igapäevase juhtimisega.” Ta lisab: „Märgatav on ka professionaalsete arutelude kasv – õpetajad ja juhid räägivad rohkem õppimisest, heaolust ja kaasamisest, mitte ainult tulemustest.”
Madis täiendab: „Näen seda, et koolid on muutunud avatumaks, teadlikumaks ja strateegilisemaks. Välist pilku nähakse üha enam arendusvahendina, mitte kontrollina.“ Ta lisab: „Arvan, et see on tugevdanud koostööd õpetajate, kooli juhtkonna, õpilaste, vanemate ja kooli pidajaga ning toonud fookusesse süsteemse töö iga õppija arengu toetamisel.” „Hindamine on aidanud kujundada arusaama, et kvaliteet ei teki juhuslikult, vaid teadlike otsuste ja järjepideva töö tulemusena,” lõpetab ta oma mõtte kokkuvõtvalt.
Maria toob peamise muutusena välja, et koolides, mis on läbinud kvaliteedihindamise, vaadatakse nüüd hoopis teisiti sisehindamisele: „See ei ole tehtud tegevuste loetelu või tabel kuivade numbritega, vaid analüüs, kus vaadatakse otsa tehtud tegevuste tulemustele.” Ta lisab: „Koolitöötajad, kes on olnud osalised kvaliteedihindamises, tunnevad suuremat huvi andmetarkuse ning kitsamalt andmeanalüüsi vastu, et oskaks paremini enda käsituses olevaid rohkeid andmeid analüüsida.”
Hindamise suurimad väljakutsed
Liivi leiab, et suurim väljakutse on hindamise suur ajakulu ja ressursside nappus, kuna kvaliteedihindamine nõuab süsteemsust, dokumenteerimist ja refleksiooni: „Teine oluline teema on muutuste juhtimine: hindamine toob sageli nähtavale kitsaskohad, kuid nende päriselt lahendamine eeldab meeskonnatööd, järjepidevust ja juhtimisjulgust.” Lisaks toonitab ta väljakutsete kohta: „Samuti võib keeruline olla ühise arusaama loomine – et hindamine ei ole kontroll, vaid arenguvahend. Palju olen kohanud ka hirmu eneseanalüüsi ees.”
Madis näeb suurima väljakutsena andmepõhise analüüsi viimist päriselt klassiruumi tasandile: “Andmeid kogutakse koolis väga palju, kuid nende tõlgendamine ja sidumine õpetamispraktikaga nõuab aega, juhtimist ja ühist arusaama.”
Maria jätkab andmete teemal: “Mulle tundub, et kõige suurem väljakutse on paljude andmete seast sobivate välja valimine ja nende mõtestamine. Koolides on välja palju infot, aga nendest tõendite välja võlumine on uus tegevus.” Ta lisab, et keeruline väljakutse on päriselt sisuliselt analüüsida, mitte ainult kirjeldada. „See nõuab ka natuke julgust, sest tuleb anda hinnang ja tulemustele ausalt otsa vaadata. On koolikultuure, mis on väga saavutuskesksed (olulised on diplomid, karikad, vimplid ja märgid seinal), ja seetõttu on keeruline tunnistada, et midagi saaks ka paremini teha.” selgitab ta. Tunnustavalt toob Maria üldhariduskoolide kohta välja, et Eesti koolid on oma suhtumiselt suurepärased selles, et ollakse valmis pingutama, et meie õpilastel läheks paremini. “Alati tuleb mõne hea asja asemel mõte midagi veel paremat teha,” selgitab ta.
Milliseid muutusi kvaliteedihindamine laiemalt üldharidusele kaasa toob
Maria leiab, et suurimaks muutuseks on koolide liikumine saavutuse- või ära tegemise keskselt mõtlemiselt fookuse seadmise õppimisele. Lisaks toob ta välja: „Tegutseme rohkem kaasavamalt, tõenduspõhisemalt ja õpilasekesksemalt ning teeme edaspidi neid tegevusi, mida on päriselt vaja teha, et toetada õppijate ja õpetajate heaolu ja eneseteostust.” Oluliste arengutena toob ta välja, et: “Uurime, mis on meie tegevuste või tegemata jätmiste tagajärjed ja mõju ning õpime üksteiselt.” “Kvaliteedihindamine harjutab ka mõttega, et meie töö või kool ei saa kunagi valmis ning õppimine on pidev,” lisab ta.
Madis mõtiskleb: “Ma arvan, et kvaliteedihindamine on aidanud tuua üldharidusse suurema süsteemsuse, läbipaistvuse ja vastutustunde. Laiemas plaanis aitab kvaliteedihindamine kujundada haridussüsteemis kultuuri, kus järjepidev eneseanalüüs, andmepõhine juhtimine ja avatus tagasisidele on professionaalse juhtimise loomulik osa. Edasi võiks hindamine veelgi enam toetada arengutsükli terviklikkust – aidates koolidel süsteemselt siduda eneseanalüüsi, parendustegevused ja nende mõju hindamise.”
Kummutame müüte
Liivi leiab, et kõige levinum müüt on see, et hindamist nähakse kui väljast tulevat kontrolli, mille eesmärk on vigu otsida: „See müüt elab tänu sellele, et koolides on erinevat tüüpi järelvalvet, kelle eesmärk ongi puudusi kaardistada.” Madis nõustub ja täiendab: „Levinud arusaam on, et kvaliteedihindamine on kontroll ja bürokraatia. Tegelikult on see juhtimis- ja arengutööriist. Hästi läbiviidud hindamine ei otsi süüdlasi, vaid selgust – kus oleme tugevad, kus vajame muutust ja millised sammud loovad tegelikku mõju õpilase arengule.”
Maria lisab: „Üldhariduse kvaliteedihindamine ei ole sisehindamine. Me ei loetle tegevusi ega koosta mitmesajaleheküljelisi aruandeid, kus on igal lehel tabel või graafik.” Kvaliteedihindamise olemust selgitab ta nii: „Hindamine hoiab fookuse sellel, mis on päriselt oluline ja tulemuslik ning sunnib kriitiliselt hindama, kas see, mis me oleme teinud, on andnud oodatud tulemust.”
Kvaliteedihindamine kui tugi koolide autonoomiale
Liivi toob oma kogemuse põhjal välja: “Paradoksaalselt just selgete kvaliteedikriteeriumide olemasolu suurendab autonoomiat. Kui kool oskab oma tegevust analüüsida, andmetega põhjendada ja arengusuundi sõnastada, on tal ka tugevam positsioon otsuste tegemisel ja suurem kindlus pidajalt tuge küsida,” selgitab ta. Ta jätkab oma mõtete: “Kvaliteedihindamine annab koolile keele ja tööriistad, et rääkida oma lugu – mis meil toimib, mida vajame ja kuhu liigume.“
Miks tasub olla ekspert?
Madis toob välja, et eksperdi töö on laiendanud tema professionaalset vaadet ja võrgustikku. Ta selgitab: „Koostöö tugevate valdkonnaekspertidega on arendanud minu meeskonnatöö- ja ajaplaneerimise oskusi ning süvendanud arusaama süsteemsest kvaliteedijuhtimisest.” Suurima väljakutsena eksperdi töös toob ta välja tasakaalu leidmise detailse analüüsi ja strateegilise tervikpildi vahel.Madis lisab: „Tuleb mõelda, kui sügavale hindamisaruandes detailidega minna ning millal hoida fookust suuremal mõjul. Just meeskonnatöö on aidanud siin teha kaalutletud ja professionaalseid otsuseid.”
Maria võtab selle teema kenasti kokku: „Mul on vaja õppida ning parim võimalus selleks (ilmselt maailma parim!) on sõita mööda Eestimaa koole ja imetleda seda suurepärast tööd, mida maa igas nurgas tehakse. See on põnev, sest kuulen ning näen huvitavaid vaatenurki ja uusi mõttekäike, mille peale kindlasti ise ei tuleks. Näen tulemusi, mida meie imeliste koolide pered on koos saavutanud.”
“Soovitan seda rolli haridusvaldkonna inimestele, kellel on tunne, et on mida veel õppida ja on mida juba anda. Kui Sulle meeldib küsida, kuulata ja mõtestada, siis on see parim viis oma maailma avardamiseks,” lisab ta.
2022–2029 viiakse HAKAs ellu tegevusi “Tõenduspõhise ja õppija arengut toetava kvaliteedijuhtimise edendamine üldhariduses“ raames ja Euroopa Liidu ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasrahastuse toel.