Jaanuaris on Harno fookuses rahvusvaheline haridus. Üks meie inimesi, kes seda teemat elab ja hingab, on Heli Aru-Chabilan. Tema jaoks pole rahvusvaheline haridus lihtsalt üks töövaldkond, vaid teema, millega ta on seotud olnud üle kahekümne aasta. Alates 2002. aastast on ta töötanud rahvusvahelise hariduse ja koostööga nii poliitikakujundaja kui ka programmide rakendajana riiklikul tasandil. Täna juhib ta Harno Haridusprogrammide keskuses rahvusvaheliste haridusprogrammide rakendamist. Millist tähtsust näeb Heli õpirändel ise ja missuguseid riike on ta ise sel moel avastanud, uuris kolleegilt Harno sisekommunikatsiooni partner Nikkie Päärsoo.
Oled juba aastaid rahvusvahelise hariduse eest väljas, miks see teema Sind köidab?
Mind köidab see teemavaldkond, sest see ühendab strateegilise mõtlemise, pragmaatiliste elluviimise raamistikega töötamise, ühiskondliku mõju ja väga inimliku mõõtme – kümnete tuhandete noorte elukäikude muutmise ning õpivõimaluste loomise. Olen selle valdkonnaga seotud olnud alates 2002 aastast erinevates rollides, nii poliitikakujundajana kui ka programmide rakendajana riiklikul tasandil. Hilisem töö Pariisis Eesti esinduses OECD ja UNESCO juures andis mulle kogemuse rahvusvaheliste organisatsioonide keerukast otsustus- ja koostööloogikast. See on loonud tugeva vundamendi, millele toetuda.
Kindlasti meeldib mulle ka see, et valdkond on pidevas muutumises ja arengus – tuleb hoida end kursis ja mõelda alati samm edasi. Tänane töö Erasmus+ programmi rakendamisel on juhtimisalaselt põnev – ma pole varem nii keerulise ja mastaapse juhtimissüsteemiga töötanud. Keskuses töötas 2025 aastal 33 inimest ja eelarve oli kokku üle 32 miljoni euro, millest olulise osa moodustas välisraha.
Mul on hea meel, et olen saanud sellesse hästi toimivasse „Eesti Erasmuse masinavärki“ lisandväärtust tuua Eesti digivaldkonna sisuekspertide võrgustiku kaasamise näol. Ning ausalt öeldes – mulle lihtsalt meeldib teha rahvusvahelises koostöös suuri ja mõjukaid asju!
Miks on rahvusvaheline haridus ja rahvusvaheline koostöö Eestile 2025. aastal olulisem kui kunagi varem?
Praegu arutame palju julgeoleku ja kaitseinvesteeringute üle, mis on vältimatu sellise naaberriigi kõrval nagu Eestil on. Samas on pehme julgeolek sama oluline, kuna liitlased ei teki tühjalt kohalt. Uute rahvusvaheliste sõprade leidmine õpirändes või välisüliõpilaste vastuvõtmine, samuti Eesti tutvustamine oma rahvusvahelistele partneritele loovad isiklikke sildu. Need sajad ja tuhanded inimesed on meie uued sõbrad-partnerid, kes teavad, mida kujutavad endast Eesti inimesed, maa ja kultuur. Need külalised või ka siin töötavad rahvusvahelised töötajad on väikese rahva „sõprade kapital“, meie saadikud välismaal. Suurtel riikidel on mõjuvõim suuruse tõttu. Väikerahvas saab seda kompenseerida isikliku „fännibaasiga“. Rahvusvaheline koostöö ja hariduse rahvusvahelistumine on üks tõhusamaid viise seda kapitali kasvatada.
Mis on Sinu hinnangul need oskused ja pädevused, mida saab ainult rahvusvahelisest kogemusest? Mida oled ise nendelt õppinud?
Naljaga pooleks võiks öelda, et vaadake riikliku õppekava üldpädevuste osa, seal on kõik kirjas! Osalemine õpirändes aitab kindlasti arendada võimet loovalt, paindlikult ja ettevõtlikult elus hakkama saada. Tõsisemalt öeldes on väga vähe selliseid pädevusi, mida saaks omandada sõna otseses mõttes „ainult“ välismaal. Pigem on siiski nii, et teatud asju on oluliselt lihtsam, kiirem ja sügavam omandada rahvusvahelises keskkonnas. Näiteks, kultuuridevaheline pädevus pole lihtsalt raamatutarkus, vaid „lihasmälu“, mis tekib alles pideval suhtlemisel erinevate taustadega inimestega – kuidas erinevates kultuurides öeldakse „ei“, kuidas tõlgendatakse vaikust, kehakeelt, huumorit, mida peetakse lugupidamiseks ja mida ebaviisakuseks. Seda saab teoorias õppida, aga päris kindlus tekib alles siis, kui oled ise nende erinevustega korduvalt kokku puutunud.
Oma kogemustest rääkides .. Alustasin ülikooliõpingud 1992.a. Tartu Ülikoolis Rein Taagepera vastloodud sotsiaalteaduskonnas. Esimestel aastatel töötasid seal ainult välisõppejõud, kes lõid algusest peale kaasaegse lääneliku õppimiskultuuri, hoolimata tollasest ainelisest kitsikusest. Kõigil meie kursuse tudengitel oli võimalus ka vähemalt semester väilsülikoolis õppida. Mina veetsin ühe õppeaasta Taanis, Aarhusi Ülikoolis politoloogiatudengina. See aasta kindlasti avardas minu maailmapilti ja kriitilise mõtlemise oskust ning aitas mõista Euroopa Liidu toimimisloogikaid, ka väikese riigi rolli laiemas rahvusvahelises koostöös. Mõnevõrra teistsugusena on meelde jäänud õpingud USA Syracuse Ülikoolis avaliku halduse ja poliitika magistriprogrammis, kus üliõpilased vaidlustasid julgelt õppejõudude argumente, keegi ei kartnud „rumalaid küsimusi“.
Toon siin välja ka selle, et mõlema välisülikoolis õppimise kogemuse juures oli mul võimalus 100% pühenduda õpingutele, stipendium kattis nii õppe- kui elamiskulud.
Hilisem töö Pariisis rahvusvahelises kogukonnas oli aga hoopis teistsuguse vaibiga – kogu see kultuuriline mitmekesisus, mida pakub metropol … Ega asjata pole Hemingway öelnud “Kui sul on elus vedanud ja sa oled noore mehena Pariisis elanud, siis ükskõik kus sa ka oma ülejäänud elupäevad veedad, jääb ta sinuga, sest Pariis on pidu sinus eneses”. Ja nii ongi, ole sa mees või naine! Tasakaalustamise mõttes tooksin siiski välja ka, et sel perioodil sain tunnistust sellestki, kui suurte valudega võib käia sotsiaalsete muudatuste läbiviimine pikkade traditsioonidega ühiskonnas ning õppisin veelgi enam väärtustama kodust Eestit.
Kui neid erinevaid välismaal elamise kogemusi kuidagi kokku võtta, siis olen nende kogemuste läbi inimesena tohutult kasvanud. Tean, et suudan mugavustsoonist välja tulla, uute reeglite ja ootustega kohaneda. Kui saad igapäevaselt hakkama võõras riigis, võõras keeles, siis kasvab enesekindlus ja usk, et ma saan alati hakkama. Olen õppinud ka seda, et sama asja saab teha väga erinevalt ja „õigeimat“ varianti ei pruugigi alati olla. Empaatia ja avatud mõtlemine on omadused, mida Eestist väljas viibimised on kindlasti tugevdanud.
Paljud ütlevad, et õpiränne on „investeering“. Mis teeb selle investeeringu Eestile nii tulusaks?
Õpiränne on Eestile selgelt kasulik investeering, mis tõstab meie hariduse ja tööjõu kvaliteeti. See on võimalus õppijatel nn pehmete oskuste arendamiseks – enesejuhtimise, kultuuridevahelise suhtluse, ettevõtlikkuse ja kohanemisvõime arendamiseks. Need omadused on tööturul väga hinnatud ning nende arendamine on riigi jaoks väga tasuv investeering. Kindlasti võimaldab välismaal õppimine mingitel juhtudel ka programmide läbimist, mida Eesti kõrgkoolid ei paku. Õpirändurid on hiljem sageli aktiivsemad kogukonna- ja ühiskonnaelus ning toovad Eestisse uuendusmeelsust ja avatud mõtteviisi. See on ka odavaim viis saada ligipääs maailma tippteadmistele ja kasulikule oskusteabele. Iseenesest mõistetavalt toovad välismaal õppinud noored rahvusvahelisi kontakte, tunnevad paremini eri turgude eripärasid ning oskavad hiljem Eestist eksportida nii teenuseid, tooteid kui ka teadmisi.
Ajalooliselt on oluliste teadusriikide ülikoolid teinud pingutusi tipptalentide enda juurde meelitamise nimel, nii tugevdatakse innovatsioonil põhinevat ettevõtlust. Näiteks, OECD info põhjal on jäänud USA-sse vahetult peale doktoriõpingute lõpetamist 70% välisüliõpilastest, mõnede tehnika- ja IT-erialade puhul isegi rohkem. Prantsusmaal on see näitaja 20-30%. Eestis on välisüliõpilastest kõige rohkem kasu saanud IT-valdkond.
Väga oluline on ka see, et EL maksumaksja riigi toel saavad õpirändes osaleda mitte ainult jõukamate taustaga inimesed, vaid õppurid kõikjalt Eestist – see on investeering nii majandusliku heaolu kui ka ühiskondliku võrdsuse ja avatuse kasvu.
Kui saaksid soovitada üht riiki, mida iga haridusvaldkonna töötaja peaks kord elus külastama, siis milline see oleks ja miks?
See sõltub ikkagi väga palju inimese enda huvidest, sest igal riigil on hariduses midagi huvitavat pakkuda. Eesti kontekstist vaadates paistavad kõige olulisemad võrdluspunktid olevat Soome, Holland ja Uus-Meremaa, sest nende haridussüsteemid on üldiselt meiega mõõtkava ja loogika poolest sarnasemad.
Küsimusi küsis Nikkie Päärsoo.
Foto autor: Alice Märtin