Millised on suurimad ohud, mis varitsevad meid digikeskkonnas, ja kuidas saame end nende eest kaitsta? Kuidas õpetada noortele kriitilist mõtlemist ja küberhügieeni, et nad oleksid valmis valeinfo, petuskeemide ja manipulatsioonide vastu? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastab intervjuus Carmen Mäe, Riigi Infosüsteemi Ameti ennetustegevuste projektijuht.
Tema töö keskmes on leidlike ja mõjusate viiside otsimine, kuidas tuua inimesteni küberennetuse sõnumeid ning toetada targemaid valikuid digikeskkondades. Carmen usub, et iga sihtrühm vajab isesugust lähenemist ning just mitmekesisus ja pidev muutumine teevad selle valdkonna äärmiselt põnevaks.
Kui Sa mõtled tagasi oma kooliajale, kas õpetajad rääkisid siis näiteks valeinfo levikust või allikakriitilisusest mõne tunni raames? Kuidas see tundub võrreldes tänase olukorraga koolides?
Valeinfo kui eraldi teema ei olnud minu kooliajal üldse päevakorral. Allikakriitilisust aga siiski rõhutati – eelkõige seoses koolitööde kirjutamisega. Teadsime, et Wikipediast või juhuslikust foorumist ei piisanud, isegi kui mõni idee võis tunduda mõistlik. Fookus oli pigem sellel, kuidas eristada teaduslikku allikat ebakindlatest infokanalitest.
Tänapäeva õpilaste olukord on aga täiesti teine. Info kättesaadavus on plahvatuslikult kasvanud, sisu tuleb igast suunast ning lisaks tavapärastele allikatele on tekkinud tehisintellekti abil loodud materjal, mille usaldusväärsust on veelgi keerulisem hinnata. Seetõttu on allikakriitilisus olulisem kui kunagi varem. Kuigi see võib noortele tunduda koormav, ei ole kriitilise hindamise aluspõhimõtted kadunud – pigem on nende tähtsus oluliselt kasvanud. Loodan väga, et haridusasutused toetavad õpilasi selles infomüras orienteerumisel, et vältida täiesti põhjendamatut kaost.
Näed oma töös igapäevaselt statistikat erinevate küberrünnakute, pettuste, valeinfo leviku jne kohta. Millised on praegu kõige levinumad küberpettused, mis just noori ja miks mitte ka õpetajaid võiks mõjutada? Millised on peamised reeglid, mille vastu inimesed küberruumis eksivad? Miks see nii on?
Üha rohkem kasutatakse deepfake-tehnoloogiat, mille abil saab luua väga usutavaid videoid, heliklippe ja pilte. Kui noored seda teineteise vastu pahatahtlikult kasutavad, võib säärane manipuleeritud sisu tuua kaasa nii mainekahju kui ka mõjutada oluliselt vaimset tervist. See on kaasaegne küberkius ning kahjuks on maailmast näiteid, kus säärane kiusamine viib kahjuks noore inimese enesetapuni.
Õpetajaid mõjutavad enim petukõned ja õngitsuskirjad. Nende maht on kasvanud plahvatuslikult ja ründajad muutuvad järjest oskuslikumaks. Sageli imiteeritakse ametlikke asutusi nii hästi, et ka kogenud kasutaja võib eksida.
Kõige sagedasem põhjus, miks inimesed ikka ja jälle erinevate pettuste ohvriks langevad on mõtteviis, et „minuga ei juhtu“. Paljud arvavad, et küberturvalisus on midagi, mis puudutab ainult IT-spetsialiste. Tegelikult algab küberhügieen meist kõigist endist ning väikestel valikutel nagu tugevad paroolid, kaheastmeline autentimine, seadmete uuendamine, vanade rakenduste kustutamine, skepsise säilitamine ja info jagamise piiramine on tohutu mõju. Risk ei kao kunagi, kuid seda saab oluliselt vähendada.
Viimasel ajal räägitakse väga palju meediapädevuse arendamise vajalikkusest, mida on võimalik teha ka informaatikatundides. Meediapädevus tähendab oskusi, teadmisi ja hoiakuid, mis aitavad eri kanalites esitatud teavet kriitiliselt analüüsida ja hinnata ning kujundada adekvaatseid hinnanguid. See hõlmab võimet mõista meid ümbritsevat infot, seda analüüsida, kriitiliselt hinnata ja ise vastutustundlikult sisu luua. Meediapädevuse arendamine on oluline valeinfo, inforünnakute ja psühholoogiliste mõjutuste vältimiseks ning demokraatia ja julgeoleku hoidmiseks (HTM, oppekava.ee). Küberturbe eksperdina, millised on need praktilised oskused, mida iga õpilane peaks kindlasti omandama, et edukalt erinevatele ohtudele vastu astuda?
Meediapädevuse kirjeldus ise annab juba hea aluse: kriitiline mõtlemine on kõige keskmes. Kui miski tundub liiga hea, et olla tõsi, siis tõenäoliselt see nii ongi. Kui olukord tundub ebatavaline, tasub korraks peatuda ja mõelda. Väike skeptilisus ei tähenda paranoiat – see on elementaarne ellujäämisoskus (küber-ja digi)maailmas.
Praktilised oskused, mida iga õpilane peaks omandama, on:
- Allikate kontrollimine: kas saatja on ehtne, kas veebiaadress on korrektne, kas sisu on usaldusväärsest allikast.
- Digijälje mõistmine: kõik, mis online’i läheb, sinna ka jääb.
- Küberhügieeni baasvõtted: tugevad ja unikaalsed paroolid, kaheastmeline autentimine, privaatsusseadete teadlik kasutamine.
- Manipulatsioonitaktikate tundmine: veebikelmid ja tehisintellekt kasutavad psühholoogilisi võtteid, näiteks saadavad sõnumeid, mis tekitavad kiire tegutsemise tunnet (“kui kohe ei vasta, läheb midagi valesti”), matkivad su sõbra kirjutamisstiili või loovad usutava võltsvideo/heliklippi, justkui räägiks keegi tuttav.
- Tehisintellekti olemusest arusaamine: Tehisintellekt (TI) ei ole sõber ega tark nõuandja, vaid keelemudel, mis pakub statistiliselt kõige tõenäolisema vastuse. Kui sisend on vale, siis väljund on samuti vale.
TI kasutamine võib olla suurepärane abivahend, kuid sellele ei tohiks toetuda pimesi.
Kuidas on tehisintellekti ja deepfake’i levik mõjutanud valeinfo levikut ja kuidas me saaksime end selle eest kaitsta?
Mõju on olnud tohutu. Kõik petuskeemid, mis varem olid töömahukad ja ajaliselt piiratud, levivad nüüd palju suuremas mahus. Tehisintellekt muudab ründajate töö kiiremaks, odavamaks ja kvaliteetsemaks.
Kaitse seisneb endiselt kahel põhimõtte – allikakriitilisus ja tähelepanelikkus. Digimaailmas tasub alati järgida põhimõtet usalda, aga kontrolli. See kehtib ka tehisintellekti loodud sisu puhul.
Kui peaksid andma ühe soovituse, siis kuidas võiksid õpetajad oma tunnis arendada õpilaste meediapädevust ja laiemalt digioskust?
Soovitan õpetajatel tuua küberhügieeni ja meediapädevuse teemasid tundi regulaarselt, kasvõi väikeste lõikudena. Kui need teadmised on eri ainete juurde põimitud, kinnistuvad need palju paremini ja muutuvad loomulikuks osaks õpilaste mõtteviisist. Juba paar minutit tunnis, mis on pühendatud ohumärkide äratundmisele või mõne reaalse näite analüüsimisele, teeb pikas plaanis palju head.
Lõpetuseks, millisena Sa näed küberturvalisuse (ja meediapädevuse) tulevikku – millised oskused on 5–10 aasta pärast hädavajalikud?
Tulevik nõuab oskuste „retsepti“, kuhu kuuluvad:
- peotäis kriitilist mõtlemist;
- paar lusikatäit uudishimu;
- paras annus pealehakkamist.
Kübervaldkonnaga seotud teemad põimuvad kõikidesse eluvaldkondadesse ning sellest kõrvale jääda pole võimalik. Samas ei tasu unustada, et küberturvalisus ei ole individuaalspordiala – lisaks tehnilistele teadmistele on võtmetähtsusega ka koostöö, omavaheline suhtlus ja valmisolek üksteist toetada. Sageli on just info jagamine, kogemuste vahetamine ja ühiselt märgatud ohumärkide arutamine see, mis aitab riske kõige kiiremini vähendada. Igaüks meist näeb vaid üht osa suuremast pildist, kuid koos tegutsedes on võimalik palju tõhusamalt ohtu märgata ja ennetada.
Intervjueerija Kirke Kasari on Harnos IKT hariduse arendusjuht. Tema juhitud ProgeTiigri programmi eesmärk on toetada õpilaste kujunemist tehnoloogia tarbijatest selle arendajateks ja loojateks.