LGBTQI+ noored tunnevad end sageli üksi. Neil on raske leida professionaalset tuge, mis arvestaks nende identiteedi ja vajadustega. 2025. aasta uuring „LGBTQI+ noorte vaimse tervise abi ja toe otsimise kogemused“, mille viisid läbi Mõttekoda Praxis ja Eesti LGBT Ühing, heidab valgust just sellele – kuidas LGBTQI+ noored otsivad tuge oma vaimsele tervisele ja mida nad tegelikult vajavad.
Uuring viidi läbi osalustegevusuuringu (participatory action research) lähenemisega, mis tähendab, et LGBTQI+ noored osalesid kogu uurimisprotsessis kaasuurijatena.
Uuringus osales 164 noort vanuses 15–26. Enamik neist koges ärevust, depressiooni või mõlemat. Kõige haavatavamad olid mittebinaarsed noored, kelle seas oli enesetapumõtteid ja enesevigastamist kõige enam. Vähesed tundsid, et professionaalsed teenused – näiteks koolipsühholoogid, perearstid või psühhiaatrid – on neile turvalised ja usaldusväärsed.
Kust noored tuge leiavad?
Kõige sagedamini toetutakse hoopis sõpradele ja LGBTQI+ kogukonnale. See pole aga alati piisav. Mõned noored on jäänud abita, sest spetsialist ei osanud toetada, suhtus eelarvamusega või ignoreeris noore identiteeti. See võib jätta hinge haava, mille tõttu ei julgeta tulevikus enam abi otsida.
Peale suhtumise on probleemiks ka ligipääs: pikad ootejärjekorrad, teenuste kallidus, vanemate teadmatus või vastuseis ning mure konfidentsiaalsuse pärast. Eriti haavatavad on alaealised noored, kelle privaatsus ja autonoomia pole alati kaitstud.
Mis loob turvalisuse?
LGBTQI+ noored rõhutavad, et turvatunde loob austav ja avatud suhtumine. Mitte alati ei oodata perfektset sõnavara või teadmisi – pigem austavat ja kuulavat hoiakut. Väikesed märgid, nagu vikerkaarekleebis ukse peal või sõnum „Kõik on teretulnud“ veebilehel, annavad tugeva signaali: siin võid olla sina ise.
Sõnastuse osas saab spetsialist palju ise ära teha. Näiteks mitte eeldada kellegi sugu või suhtemustrit, küsida, kuidas noor eelistab, et tema poole pöördutakse ning kinnitada, et jutuajamine jääb konfidentsiaalseks.
Kuidas saab noortevaldkonna töötaja toetada?
Ükskõik, kas oled noorsootöötaja, huvijuht, õpetaja või KOV-i spetsialist – sinu sõnad ja teod loovad keskkonna, kus LGBTQI+ noor kas avaneb… või sulgub endasse. Siin on viis konkreetset sammu, kuidas toetada.
1. Loo kaasav ja turvaline ruum
LGBTQI+ sõbralik ruum ei tähenda ainult sümboleid, vaid ka sisu. Kas tegevused on liigselt soopõhised? Kas huvitegevused jagatakse ikka „poistele ja tüdrukutele“? Kas kõnepruuk ja materjalid arvestavad mitmekesisust? Kas vikerkaarelipp koolimajas võiks olla märk, et iga noor on siia oodatud?
Ka Huvikaitsejuhendis rõhutatakse, et kogukonnasuhete hoidmine ja turvaliste kohtade loomine on huvikaitse oluline eeltingimus.
2. Õpi juurde ja õpeta
Praxis on koostanud lihtsa juhendi vaimse tervise spetsialistidele, mis selgitab, kuidas LGBTQI+ noortega suhelda. Eesti LGBT Ühingu sõnastik aitab uuendada sõnavara ja vältida tahtmatuid väärarusaamu.
Õpetada saab ka teisi – näiteks korraldada kolleegidele ühise õppimise päev või jagada infot kogukonna tugiteenustest. Infograafikuid, koomikseid ja muid visuaalseid materjale võib kasutada ka koolitundides või noortekeskustes.
Uuringu raames valmisid ka noorte endi poolt loodud koomiksid, mis tutvustavad LGBTQI+ noorte vaimse tervise kogemusi, mida saab kasutada erinevate olukordade illustreerimiseks ja ka õppevahenditel.
3. Tugevda tugivõrgustikku
Paljud LGBTQI+ noored tunnevad end üksi. Nad vajavad kogukonda. Julgusta osalemist tugigruppides, kogukonnaüritustel, kunstiprojektides. Need tugevdavad kuuluvustunnet ja enesehinnangut.
Ka vanemad vajavad tuge. Soovita neile näiteks kogemusnõustamist või pereteraapiat, kus mõistetakse ja arvestatakse lapse identiteeti.
4. Hoia ennast, siis saad aidata ka teisi
Huvikaitsejuhend tuletab meelde, et ka toetaja vajab tuge. Kui oled ise läbipõlemise äärel, pole sinust kasu ei endale ega teistele. Märtrikultuur – kus „kõik tuleb ise ära teha“ – ei ole jätkusuutlik. Tea, millal öelda „ei“, ja loo endale toetav võrgustik.
Mis aitab edasi?
Uuring ja huvikaitsematerjalid ei ole ainult akadeemiline töö – need on tööriistad. Need aitavad meil mõista, kuulata ja paremini toetada. LGBTQI+ noored ei vaja imet. Nad vajavad austust, teadlikkust ja turvalist keskkonda, kus nad saavad kasvada. Mõnikord piisab väga väikesest muutusest: näiteks uksest, mille kõrval on kleebis, mis ütleb „Sa oled siin teretulnud“.
Artikli autor: Eveliis Padar, Mõttekoda Praxis analüütik
Valminud Mõttekoja Praxis ja Eesti LGBT Ühingu projekti „Teadmistega toetame ja jõustame LGBTQI+ inimesi tervisevõrdsuse saavutamisel“ raames.
Noorteseire blogi kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist.