Harno koos Haridus- ja Teadusministeeriumiga tunnustas veebruaris “Noorte Heaks Tänu” galal noortevaldkonna parimaid 11 kategoorias. Aasta tegija huvihariduses ja -tegevuses tunnustuse pälvis Priit Strandberg, kes on Jakobi Mäe Teatristuudio juhataja ja looja ning 11.-12. klasside rühma juhendaja. Haridus- ja Noorteamet tegi parimast parimaga intervjuu.
Palju õnne Aasta Huvihariduse ja -tegevuse Tegija tiitli puhul! Mida see tunnustus Sinu jaoks tähendab?
Aitäh! Tunnustus tähendab märkamist. Olen selle eest tänulik. Märkamist väärivad kindlasti paljud. Läbi teatris töötavate õpetajate oleme kindlasti ka valdkonnas üsna hästi nähtavad, mis tõttu jääb meie tegevus rohkem silma. Et ajame ilusat asja, peegeldub õpilaste silmades ning nende vanemate tänus. Teeme seda tõesti suure pühendumisega ning on hea meel, et seda märgatakse.
Kui peaksid end kirjeldama kolme märksõnaga, mis iseloomustavad Sinu tööd huvihariduses, siis millised need oleksid ja miks?
Ma iseenda kohta ei soovi ega oska niiviisi märksõnu välja tuua. Toon märksõnad, mis kirjeldavad meie meeskonda – pühendumus, mõistlikus ja hoolivus. Katsume leida aega igaühele ning läbi mõelda, mis võiks olla kellele parim.
Kuidas jõudsid huvihariduse ja teatriõpetuse juurde? Kas oli mõni konkreetne hetk või kogemus, mis Sind sellele teele suunas?
Ja – kindlasti mängivad siin rolli vanaisa geenid. Tema oli õpetaja terve oma elu – matemaatika, vene keel, kehaline ja sõjaline kasvatus. Minu valdkond on teine, aga õpetamine on tundunud tagasi mõeldes alati loomulik tee. Juba lavakooli ajal panin ennast pidevalt enesele teadvustamata õpetaja olukorda, üritasin end näha õpetajana. Palju inspiratsiooni annab kogemus Vanalinna hariduskolleegiumi teatriklassist, kus noorte ühine kirg ja huvi lõi suhtluseks ning läbisaamiseks väga ilusa pinnase.
Oled üles ehitanud tugeva teatriõppeprogrammi ning juhendad noori nii Jakobi Mäe Teatristuudios kui ka Heino Elleri Muusikakoolis. Mis Sind selles töös kõige enam inspireerib?
Noorte areng. Sära nende silmis uurides mõnda kirjanduslikku teost või autorit. Nende esimesed eduelamused. Nende omavaheline läbisaamine. Ja muidugi meie stuudio õpetajate meeskond.
Teatrikunst ja lavakõne on rohkem kui lihtsalt erialad – need aitavad noortel eneseväljendust ja enesekindlust arendada. Millist muutust oled noortes läbi oma töö märganud?
Jah – neid samu. Eneseteadlikkuse kasvu. Julgust avaldada oma arvamust. Tõusvat huvi kultuuri vastu. See on hea tunne, kui õpilane oskab soovitada õpetajale mõnda head näitust või juhtida tähelepanu mõnele heale kirjanikule. Seda ma usun küll, et teatriga tegelemine kasvatab jõudsalt kultuurilist taju ning oskust ka ennast kuskile sel maastikul paigutada – kes on eestlane, kes on tartlane ning kes olen mina selle keskel. Ning muidugi õpivad nad näitlejameisterlikkuse aluseid, selles vallas arenevad nad jõudsalt.
Mida pead oma töös seni kõige olulisemaks saavutuseks – kas on mõni hetk või projekt, mis on Sulle eriliselt hinge jäänud?
Püsivus. See on kõige olulisem ning nõuab pidevat tööd. Aga võib-olla stuudio esimese lennu lavastus “Kolm õde” – selle esietendus. Siis, kui kõik oli alles kujunemas. See andis kindlasti usku, et noortega on võimalik teha väga head ja puudutavat teatrit. Ja muidugi suvelaagrid, lõkkeõhtud ja ühislaulmised, matkad vaikuses.
Millised on tänapäeval suurimad väljakutsed huvihariduses ja noortega töötamisel? Kuidas neid ületada?
Raha. Või moodsamalt – rahalised vahendid. Jakobi Mäe Teatristuudios peame väga oluliseks õpetuse kvaliteeti.
Me ei soovi lõputult kasvada, soovime hoida õpilaste arvu hoomatava, soovime hoida õpetajaid inspireerituna ning laetuna. Tasakaalu õiglaste töötasude ning ringide maksumuse vahel on keeruline hoida. Usun, et siiani on meil see õnnestunud, kuid soovime enam väärtustada inimest – õpetajat. Tema viib oma naha turule, pingutab, kirjutab, valmistab ette, kommunikeerib, lavastab jne. Eks see on muidugi sama teema, mis kooliõpetajategagi – mida või keda soovime riigina väärtustada? Märkamatult võib minna nõnda, et väärtustame üht kuid investeerime mujale. Oma ala parimate spetsialistide hulgast võiksid leiduda ka sama aine õpetajad – aga selleks on vaja ka väärikat palganumbrit. Kui oled juhtumisi kõva keemik, kes võib töötada mõnes Kesk-Euroopa ägedas laboris ning teenida head palka, siis miks peaks sellele inimesele pähe tulema mõte õpetaja ametist? See on ainult kõikvõimas kirg, mis paneks ta loobuma 5 korda suuremast palganumbrist ja vahetama skafandrites kolleegid koolipingis teismeliste vastu. Usun, et inspireerivad palgad aitaksid sellele mõttevälgatusele kindlasti kaasa.
Huviring võib kõlada, nagu bridžiklubi, kuid just sealt võib noor suure tõenäosusega leida tee oma tõelise kutsumuse juurde. Kusjuures teatriringis võib ta aru saada, et ta on kindlasti hoopis reaalainete inimene. Huviharidus on isiksuse avanemise keskus, kus väljaspool vajalikku rutiinset õpikeskkonda saame leida oma tõelist mina. Selle teadvustamine on vajalik ka koolides. Olin väga üllatunud, kui kaks aastat tagasi tahtsime koolides käia oma stuudio tegevust tutvustamas ning pakkusime välja selleks tasuta töötube, ütlesid mõned koolid, et aitäh, ei huvita.
Kuidas saaksime veelgi rohkem esile tõsta huvihariduse ja huvitegevuse tegijate rolli ühiskonnas? Milliseid muutusi või toetusi pead vajalikuks nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil?
Ma arvan, et selline tunnustamine ja märkamine on kindlasti hea – inspireerib tegijaid. Kuid see on võib-olla ka üldisem kultuuriline küsimus. Tänane maailm on väga minakeskne ning toetab arrogantset suhtluskultuuri. See läheb juba küsimusest väga kaugele, aga küsimus on vast toetuspunktide teadvustamises – mille ja kelle töö najal see praegune mina seisab? See on praegu õhtumaade probleem üldse – tohutu innovaatilisus ei tohiks läbi lõigata juuri ning tõelist kultuurilist minevikutaju. Tagasi teemasse – me võiksime inimestena rohkem teadvustada hariduse ning õpetajate mõju meie eludes ja kujunemises. Nii positiivset, kui negatiivset. Läbi selle mõtestada ka selle olulisust. Aga see niisama nipsust ei käi – selleks on vaja veidi teistsugust kultuurilist minapilti ning ühiskondlike suundumusi.
Huvihariduses töötamine nõuab suurt pühendumist. Millised on Sinu nipid, et hoida sära ja kirge oma töös, kuid vältida läbipõlemist?
Mulle tundub, et kui teha asja suure ja siira pühendumisega, saad sellest tagasi ka palju energiat. Aga tööd on tõesti palju. Ma ei ole õnneks läbipõleja tüüp, kui nii võib öelda. Selle vastu aitab laiskus. Ei oleks uskunud, et kunagi seda soovitan, aga laiskuse juures on siiski üks hea asi. Kui oled endaga teinud kokkuleppe, et täna õhtul kindlasti vastan eile saabunud e-kirjale, kuid pärast etendust kell 23.00 koju jõudes tunned, et üldse ei viitsi, siis ei juhtu sellest midagi – vasta homme. See reegel ei kehti kultuurkapitali toetuste taotlemise tähtaja viimasel päeval, muidu küll. Ja laiskusega peab kindlasti piiri pidama. Laiskus on hea 1% juhtudest.
Kui saaksid anda noortele ühe soovituse, mida elus ja loomingulisel teekonnal alati meeles pidada, siis mis see oleks?
Igal inimesel on oma tee. Ei ole mõtet ennast võrrelda, iga inimene on erijuhtum, uus lugu. Mis peab tulema, see tuleb ja on millekski hea.
Küsimusi küsis Kadri Koort-Kauniste. Foto autor Rasmus Kooskora.