Noorteseire aastaraamatu peatükis “Ebakindla tööturuseisundi sotsiaalmajanduslikud mõjud ja strateegiad raskustega toimetulekuks” on vaatluse all noorte tööturuseisundi mõju nende sotsiaalmajanduslikule olukorrale. Sellest, millised võimalused on üldse noortel tööturule siseneda ja seal hakkama saada, kuidas tööturult pikalt eemal olemine mõjutab noorte toimetulekut ning mil viisil noorsootöötaja sel teekonnal noort toetada saab, räägib lähemalt Tallinna noorteprogrammi “Hoog sisse” projektijuht Kristjan Kruus.
Millistel noortel on kõige raskem tööturule siseneda ja miks?
Tänane tööturu olukord on eelkõige keeruline vähese kogemusega noortele, neile, kes ei ole eelnevalt töötanud või siis äsja koolipingist väljunud. Ka kehv eesti keele oskus muudab noorte olukorra tööturul keerulisemaks. Kõige raskem on alaealistel, st 16–18-aastatel, sest tööturul on piisavalt täiskasvanuid tööotsijaid ning tööandjal on valik rikkalik. Noorte (16–29-aastaste) töötuse protsent kõigist töötutest jääb Töötukassa andmetel hetkel 20% juurde.
Tallinna noorteprogrammi „Hoog sisse“ kogemustele tuginedes võib öelda, et raskem on tööturule siseneda lõpetamata põhihariduse või keskharidusega noortel, kes moodustasid Töötukassa 2021. aasta jaanuarikuu andmetel 56,4% kõigist töötutest noortest.
“Tallinna noorte programm „Hoog sisse“ põhitegevuseks on 15–26-aastaste mitteõppivate või -töötavate noorte leidmine, kontakti loomine ja hoidmine, individuaalse toe pakkumine, motiveerimine ja aktiivsetesse tegevustesse kaasamine, mis toetaksid noore õpingute jätkamist või astumist tööellu. Programm on osa Eesti Noortegarantii riiklikust tegevuskavast, mille eesmärk on mitteõppivate või -töötavate noorte haridus- või tööellu naasmise soodustamine.”
Millises seisus on praegu tööturul vanemad noored, vanuses 18–30?
On noori, kellel see poolikuks jäänud haridus on ikkagi lõpuks lõpetatud ja olemas juba mõningane töökogemus, kuid tänases pandeemiaolukorras on nende seas ka neid, kes siiski on jäänud töötuks. See omakorda võib viia noore keerulisse seisu. Ta võib taas sattuda n-ö traumaatilise kogemuse lõksu, kus peab uuesti üle elama seda, mis põhjustas kunagi koolist väljalangemist. See aga mõjutab omakorda noore enesehinnangut ning motivatsiooni ega soodusta kuidagi tööturule naasmist.
Kui paljusid noori olete Tallinna noorteprogrammis “Hoog sisse” aidanud? Millised peamised takistused neil tööturule sisenemisel olnud on?
Kokku on olnud ligi 600 noort. Meil on eri vanuses ja taustaga noori ning kindlasti ei ole meil ainult rasked juhtumid, küll aga võtavad need keerulisemad olukorrad väga suure osa meie ajast.
Milline oleks järgmine samm sellise noore jaoks, kes on näiteks mitu aastat olnud kodus ega ole olnud hõivatud ei haridus- ega tööelus?
Kui noor on jõudnud meie programmi noorsootöötajani, kes on temaga loonud esmase kontakti, siis vastavalt noore vajadustele aitame noorel edasised tegevused paika panna, kas siis haridustee jätkamiseks või tööle saamiseks. Kui noor ei ole ennast Töötukassas arvele võtnud, siis edasise loogilise sammuna suuname ta Töötukassasse karjäärinõustamisse, kus tal aidatakse leida sobivaid koolitusi või tööpakkumisi.
Paljude koostööpartneritega oleme saavutanud nii hea koostöö, et me saame noore loal anda koostööpartneri spetsialistile, kes noorega tegelema hakkab, taustinfo ette ja see muudab noore jaoks kogu protsessi lihtsamaks ja motiveerivamaks.
Sellisel juhul koostööpartner juba teab noore lugu ja tausta ning oskab tema vajadustega palju paremini arvestada. Noor, kes teenusesse siseneb on ju niigi ebakindel, seega on tähtis, et iga uus kogemus tema enesekindlusele hästi mõjuks. Vastasel juhul on oht, et kontakt kaob ning noor loobub üldse tööotsingutest ja edasiõppimisest.
Eesmärk on, et noor saaks talle sobivaid teenuseid vastavalt tema individuaalsetest vajadustest lähtudes ning ta ei peaks oma pikka ja keerulist lugu uuesti otsast hakkama rääkima, mis võib olla ka kohati traumeeriv ning demotiveeriv.
Milliste sihtrühmadega te veel tegelete? Kes veel teie programmist abi ning tuge saab?
Kui vanusest edasi minna, siis kindlasti on vanemaid noori, üle 20-aastaseid, kes on ühe töösuhte ehk juba lõpetanud, nad juba omavad mingisuguseid kogemusi ja jõuavad meie juurde soovi ning vajadusega, et kellegagi arutada, kuidas oma elus edasi liikuda.
Ja seal on meie noorsootöötajad neile mõttekaaslaseks, mentoriks ja toeks. Selliste noorte seas on väga laia ampluaaga oma eriala spetsialiste – nii maaklereid, juriste, geenitehnolooge jt. Neil noortel ei olegi rahalisi raskusi, vaid nad vajavad rohkem spetsiifilist nõu, kuidas tööturul edasi liikuda ja seal püsida.
Kui palju on neid noori, kes vajavad tööturule jõudmiseks rohkem tuge ning motiveerimist võrreldes nendega, kes ise seda tuge ja nõu otsivad?
Umbes 15–20% on neid noori, kes vajavad rohkem tuge ja kes on meieni jõudnud kas pere või lastekaitse kaudu. Nende puhul me teame ja näeme ka samas rohkem tulemusi, sest oleme nendega tihedamas kontaktis, nad usaldavad meid ning on valmis andma ka poole aastat pärast tööle või taas haridusteele jõudmist meile teada, kuidas neil läinud on.
Need noored, kes vähem abi vajavad ning ise nõu ja abi otsivad, tihtipeale neil endil tekib hiljem n-ö valehäbi selles suhtes, et nad on abi üldse otsinud ja siis nad ei kipu meiega nii tihedalt suhtlema ega ka tagasisidet andma.
Programmi tagasipöördunud noori meil praktiliselt ei olegi. Neid noori, kes on juba kuus kuud kas töötanud või õppinud, siis nemad enam tagasi meie juurde ei jõua. See tähendab, et sealt edasi on nad suutnud tööturul püsida ja saavad kenasti hakkama.
Kuidas te ise hindate koostööd neid noori ümbritsevate eri institutsioonide vahel ja asutuste omavahelist võrgustikutööd?
Ideaalis võiks see info meieni jõuda abivajajatest noortest juba otse koolist. Paraku jõuavad tihtipeale meieni noored, kes on juba mitu aastat koolist eemal olnud ning kellel on mingil põhjusel kool lõpetamata jäänud. Samas saame öelda, et võrgustik noort ümbritsevate institutsioonide vahel töötab ikkagi hästi ja me teeme kõik sisulist koostööd, seda eriti sotsiaalhoolekande osakondade ja lastekaitsega Tallinna erinevates linnaosades, kes on ka selliste noorte jaoks esmane kontakt.
Kui näiteks ongi keeruline juhtum ja noor on koolist kõrvale jäädes jäänudki koju istuma, siis lastekaitse saab luua noorega esmase kontakti, kuna neil on kodukülastuse õigus, mida meie noorsootöötajatel pole. Sealt edasi saavad noorsootöötajad noort toetada, teda igapäevaellu integreerida ning tema huvide ja vajadustega tegelema hakata, aidates selliselt kaasa noore enesekindluse ja motivatsiooni tõstmisele.
Lisaks on meil hea koostöö Johannes Mihkelsoni keskusega, kes pakub noortele erinevaid tugipakette, mis sisaldab nii psühholoogilist nõustamist, kriisinõustamist kui ka nt võlanõustamist, karjäärinõu, erialast täienduskoolitust ning isegi tugiisiku teenust.
Kuidas mõjutab noore olukorda tema enda motivatsioon ja kuidas seda tõsta?
Saan öelda, et noortel jagub ikkagi endal ka piisavalt motivatsiooni ja ei ole alati nii, et ta ei soovi sellest olukorrast välja tulla. Tõsi küll, nooremal sihtrühmal on seda motivatsiooni siiski vähem ja siin peame aitama seda tahtejõudu üles ehitada.
Tuleb leida küljed, mis teda innustavad. Meie programmi noorsootöötajad saavad näiteks minna koos noorega sportima või muu harrastusega tegelema. Läbi noorsootöö ja huvitegevuse kogeb noor eduelamust ning tajub, et saab millegagi hakkama ja selliselt liigumegi samm-sammult edasi.
Millised tagajärjed on noore jaoks, kui ta on pikalt tööturult eemal olnud?
Lisaks vaesusriskile tunnevad sellised noored, et nad ei ole ühiskonnaga seotud, tajuvad üleüldist eluga rahulolematust ja pettumust. Kahtlemata on probleemiks ka sotsiaalne tõrjutus, sest nad jäävad ilma igasugusest võimalusest saada osa kuulumiskogemusest kuskile. See kõik viib ka vaimse tervise probleemideni. See, kui tõsised või pikaajalised need tagajärjed on, sõltuvad muidugi ka noore varasemast taustast ning olukorrast.
Kuidas pandeemia on mõjutanud noorte olukorda tööturul?
Tänases COVID-19 kriisiolukorras on paljud noored jäänud veidi mugavustsooni, sest ka valitsus rõhutab sotsiaalsete kontaktide vähendamise vajalikkust ning nii on noortel kergem olla passiivne.
Nende noorte seas, kes on aga ise motiveeritud, leidub ka positiivseid näiteid. Eelmisel kevadel otsisid mitmed kaubandusettevõtted abitööjõudu kauplustesse ja nii leidsid paljud sellised noored teenistust ning said hästi hakkama. See oli nende jaoks hea aeg uue töö leidmiseks, paljud töötasid lausa mitmes kohas korraga ja olid väga rahul.
Aga igas valdkonnas ei ole töö leidmine praegusel ajal muidugi ka nii lihtne. Pandeemia tingimustes on tõusnud tööle kandideerijate arv lakke ning konkurents on suur. Kui tööd otsival noorel puudub ka töökogemus, siis võib tunduda lootusetu sellistes oludes tööle saada. Sel aastal on aga paljud ettevõtted hakanud noori taas praktikale võtma, mis avab aga taas uusi võimalusi noorte jaoks. Eelmisel kevadel ei olnud noortel ka neid võimalusi.
See artikkel ja taskuhääling on inspireeritud Epp Reiska, Eve-Liis Roosmaa ja Kaja Orase „Noorteseire aastaraamatus 2019/2020“ ilmunud artiklist „Ebakindla tööturuseisundi sotsiaalmajanduslikud mõjud ja strateegiad raskustega toimetulekuks“ ning ilmunud Eesti Noorsootöötajate Kogu ja Haridus- ja Noorteameti noortevaldkonna teadmusringluse suurendamise partnerluse raames.