Tuntud vanasõna kohaselt on lapse kasvamiseks tarvis tervet küla. Tegelikult muidugi on sedasama küla tarvis palju kauem kui vaid lapse kasvamise ajal. Õigupoolest on kogu aeg küla tarvis. Ilma toe ja abita on kaunis keeruline mistahes eluetapil hakkama saada ning harva piisab vaid ühest toetussambast: kogu maja püsti püsimiseks läheb tarvis tervet karkassi. Kui noor satub tõrjutusriski, on enamasti kuskil mõni tema toetuslüli vankuma löönud ja sellega seoses saab löögi kogu tagala.
Ehkki erinevad statistilised uuringud võimaldavad teatud markerite ja registrimärgete abil mõõta tõrjutusriskis olevate noorte hulka ning ka sealt väljasaajate arvu, on nii tõrjutusriski sattumine kui sellest väljatulek pikk protsess, millest arvud annavad ainult ühe vaate. Nii nagu tõrjutusriski sattumise põhjused on komplekssed ja võivad ajas kumuleeruda, on seda ka sealt väljumise teekond, mille käigus on tarvis terve rea inimeste tähelepanu, hoolivust ja koostööd. Paraku on sel teel ka palju bürokraatiat, halle alasid ja koguni auke. Tallinna Ülikooli ja Harno koostöös läbiviidav uuring tõrjutusriskis noortest erinevates Eesti omavalitsustes uurib, mismoodi käib erinevates Eesti paikades noore aitamine, millistesse probleemidesse see takerdub ja kuidas on võimalik neist probleemidest üle saada. Oma uuringus keskendusime omavalitsustes noorte abistamisel tekkivate levinumate probleemimustrite otsimistele ning vaatlesime, milliseid lahendusi nendele probleemidele on leitud.
Täiskasvanukssaamise võlud ja valud
Täiskasvanuks saamine tähendab vastutust, iseseisvust ja vabadust. Ometi kaasnevad sellega omavalitsuse seisukohalt mitmed probleemide sõlmed, eriti tõrjutusriskis noortega seonduvalt – vabadust on liiga palju, vastutuse ja iseseisvusega ei pruugita toime tulla. Institutsionaalses mõttes on omavalitsuse struktuurid jaotatud sageli selliselt, et alaealistega tegelevad ühed struktuuriüksused ning täisealistega teised. Teisisõnu võetakse majalt üks tugisammas ning enne, kui katus sisse kukub, tuleks see asendada teisega. Alati ei kulge see sujuvalt. Noored kolivad õpingute tõttu teise linna, maakonda või koguni teise riiki, üleandmine teise omavalitsuse sotsiaalosakonnale võib minna konarlikult, noor ei pruugi uusi usaldusisikuid usaldada ja andmekaitse seaduse tõttu ei tarvitse kogu informatsioon ka uutele sotsiaalametnikele teada olla. Samas võib asenduskodude või lastekodude endiste kasvandike jätkuhoolduse eest vastutav isik jääda noorel lähtevalda ja teatud tingimustel toimib selline korraldus usalduslike suhete korral hästi. Teisalt mõjutavad aga pikad distantsid ikkagi usaldusliku toe tagamist ja jätkusuutlikkust. Olukorda ei tee kergemaks ka asjaolu, et sotsiaaltöö valdkonnas on kaadrivoolavus tööga kaasnevate pingete ja madalate palkadega seonduvalt väga suur.
Erinevad praktikad omavalitsustes on näidanud, et kuigi noor vajab enamasti tõrjutusriskist väljumiseks terve rea institutsioonide abi, võib olla selle väljumise võtmeks pelgalt üks usaldusisik, kes aitab luua sideme teiste oluliste institutsioonidega. Kui valla sotsiaaltöötajad abivajajat ei märka, aitab noore valla tugiteenusteni noorsootöötaja, kooli sotsiaalpedagoog, Tugila- või Töötukassa juhtumikorraldaja või ringijuhendaja. Selliste isikute koostöövõrgustik omavalitsuse või riigi tasemel suudab hullema ära hoida ja noort aidata. Tähtis on, et on keegi, kes märkab, kuulab, julgustab ja suudab noore kaasata vajadusel laiemasse tugivõrgustikku. Seega ei peagi ehk olema standardseid lahendusi kõikide erinevat tüüpi noorte jaoks, oluline on pigem, et iga isik, kellega tõrjutusriskis olev noor kokku võib puutuda, oleks osa suuremast võrgustikust. Uuringus osalejad tõid välja, et ehk aitaks selliseid täiskasvanukssaamisest tulenevaid „auke“ lappida vaheetapid või koostöölauad, kus juhtumiuuringute raames käivad koos erinevate ametkondade esindajad. Paljudes omavalitsustes selline koostöö toimibki.
Noorte võimalused ja vajadused
Üks sagedasi uuringus osalejate poolt välja toodud komistuskive oli noorte endi aktiivsus abi otsimisel ja avatus selle vastuvõtmisel. Osad noored kipuvad „ära kaduma“, jätavad ilmumata kokkulepitud kohtumistele ametnikega või psühholoogidega, ei ilmu tööintervjuudele või kooli. Sellises olukorras on ehk lihtne tekkima arusaam, et uppuja päästmine on uppuja enda asi ning kui noor abi ei soovi, võib ta jättagi üksi kõigi oma soovide ja vajadustega. Ometi on sellise abi kõrvalejätmise taga alati sügavamad põhjused, millele meie uuringu raames intervjueeritud võtmeisikud ka korduvalt osutasid. Paljud noored on heitunud, madala enesehinnanguga, häbelikud, arglikud või suisa vaimse tervise häiretega. Noored ei tea alati oma võimalusi, ei oska sõnastada oma vajadusi, ei tea, kust abi otsida, või ei teadvusta, et nad üldse abi vajavad. Mõnikord ei suuda noor mõista, miks teda jooksutatakse või põrgatatakse erinevate ametkondade vahel, sest ei leidu inimesi, kes räägiks noorele arusaadavalt, kuidas tõuseks talle kasu ühest või teisest institutsioonist. Mitte ühtki riskinoorega tegeleja ei sooviks abivajaja noort ta muredega üksi jätta, samas on enamiku arvates üks noorte tõrjutusriski küüsist pääsemise võtmeküsimusi see, kuidas suuta noort leida (ja hoida). Ühe noore leidmise, tema probleemipundarde harutamise ning abistamise peale kulub tohutu inim- ja ajaressurss, mida pole kellelgi piisavalt. Lisaks on iga noore probleem omanäoline ning lahendused pole pahatihti standardsed.
Koos on kergem
Probleemid noortega tegelemisel omavalitsustes on üsna mitmetahulised ja erinäolised. Ometi kumab kõigist peenikese niidina läbi üks peamine joon – koostöö. Koostöö puudumisel ei liigu adekvaatne info abivajaja kohta; ei suudeta tuvastada, kes peaks ja võiks probleemiga tegeleda; ei märgata lahendusvõimalusi ega suudeta adekvaatselt suunata oma ressursse. Ühelgi asutusel ega institutsioonil pole piisavalt tööjõudu, et leida üles kõik abivajajad või pakkuda neile tuge ja toetust. Uuringust nähtus, et omavalitsuse igal tasandil töötas inimesi, kes võisid aga saada ühe abivajava noore toetuspunktiks ning aitasid seda noort edasi suunata teistesse instantsidesse, samas pidevalt tema edusamme jälgides ja saades neist tagasisidet nii noorelt endalt kui teistelt asutustelt. Tundub, et sellise koostöö paikaloksumine ja koordineerimine on küll keeruline, kuid sel moel õnnestuks vältida topeltkoormusi, möödarääkimisi ning see võimaldaks hajutada noori erinevate ametkondade vahel.