Mu poeg läks eelmisel sügisel Tallinna kodulähedase kooli 1. klassi. Juba mõne nädala pärast hakkas koolist tulema signaale, et asjad on halvasti. Õpetaja sõnul ei püsi poeg paigal, kipub jutustama ja tundi segama. Kui teda korrale kutsuda, on rahu majas viis minutit. Lisaks ei oska ta hästi lugeda, vaid veerib pigem. Mina leian, et 1. klassis peakski lugema õppima, mitte kooli saatma täiesti valmis last. Veebruaris arenguvestlusel soovitas õpetaja pojale väikeklassi ja küsis, kas oleme lapsel aktiivsus- ja tähelepanuhäire jooni märganud. Poiss on elav ja püsimatu tõesti, aga selles pole mitte midagi ekstreemset. Olen mures ja segaduses – miks ta kohe kõrvale lükatakse ja nii vähe aega antakse kohaneda? Vaid pool aastat jõudis ta käia 1. klassis, kui klassivahetuse jutt tekkis. Eriolukorra tõttu jäi see soiku, kuid saadan poja 2. klassi väga segaste ja pahade tunnetega.
Vastab Rajaleidja Kagu-Eesti büroo juht Mereli Mändmets:
Koolitee algus on lapsele suur elumuutus: tal on nüüd uus päevakava ja rutiin, uued kaaslased ja täiskasvanud ümberringi. Lapsed kohanevad eri kiirusega. Seetõttu ei saa tavaliselt paarikuise kooliskäimise järgi öelda, et lapsega on midagi korrast ära. Õpetaja tagasiside järgi erineb su lapse käitumine võrreldes teistega, kuid selle põhjusi võib olla mitu. Selgitage koos õpetajaga välja, kas lapse käitumine on samasugune kogu päeva jooksul või muutub see väsimuse korral või hoopis õppeainete ja õpetajate vahetumisel. Võib-olla häirib last miski ümbritsevas keskkonnas – ta ei näe piisavalt õpetajat, valgus on liiga ere või vähene, kaaslased tõmbavad tähelepanu endale. Samuti selgitage välja, millised tegevused hoiavad last rahuliku ja pühendununa. Kindlasti soovitan sul nüüd, kui kool uuesti algab, klassiõpetajaga varakult kohtuda ja lapse vajadusi arutada. Kaasav haridus, mida Eestis juba pikka aega rakendatakse, näeb ette, et iga õpilane saab kodulähedases koolis omandada haridust oma võimete kohaselt.
Õpe väiksemas rühmas
Kirjast ei selgu, kas ja kuidas su last koolis juba aidatud on. Kui tal on raskusi, peaks esmast abi saama õpetajalt ja kooli tugispetsialistidelt. Koostöös selgitatakse välja, millised on lapse vajadused ja kuidas tema õppetööd korraldada. Last peaks aitama eripedagoog, logopeed, sotsiaalpedagoog või psühholoog – nemad oskavad õpilasi eri võtete ja harjutustega arendada-toetada. Õpetaja saab lähtuda teemasid käsitledes ning ülesandeid andes lapse vajadustest ja võimekusest, näiteks kohandada talle tekste ja harjutusi. Omad võtted ja meetodid on ka selleks, et toetada last tunnirahu hoidmisel, näiteks ärevuse korral aitab stressipalli või targa plastiliini mudimine. Samuti saab lapsele, kes ei suuda pikalt ühe koha peal istuda, anda puhkeja liikumispause. Mõnikord on abiks, kui last rasketes ainetes eraldi või väiksemas rühmas õpetada. Abiks võib olla ka väiksem klass. Väikeklassis saab iga õpilane eraldi tähelepanu, õppetöö on paindlikum ja õpetaja pühendab keerukamatele teemadele rohkem aega. Sinul on oluline teada, et kõik erisused, mida su lapsele õppetöös pakutakse, peavad olema sinuga kooskõlastatud. Vanema kohus on seista lapse huvide ja arengu eest. Kui koolis soovitatakse sul pöörduda lapse murega mõne erialaspetsialisti poole, näiteks minna arsti vastuvõtule või Rajaleidja keskusse, peaks seda soovitust järgima.
Rajaleidjast teine pilk
Võib juhtuda, et koolis on lapse toetamiseks juba eri võtteid proovitud, ent õppimine ikka ei edene. Sel juhul soovitan tulla Rajaleidja keskusse, kus spetsialistid hindavad lapse vajadusi ja koolis tehtut ning aitavad leida alternatiivseid võimalusi. Rajaleidja aitab ka sind lapsevanemana, kui soovid lapse hariduslike erivajaduste kohta lisanõu või teist arvamust. Seadusest tulenevalt võib kool osasid muudatusi õppetöös rakendada ainult juhul, kui selleks on soovituse andnud Rajaleidja keskustes tegutsev kooliväline nõustamismeeskond. Sellisteks soovitusteks on näiteks kohustuslikes ainetes nõudmiste vähendamine või mõnest kohustuslikust õppeainest vabastamine, lihtsustatud õppekava rakendamine ja tervise tõttu koduõppele jäämine. Rajaleidja nõustamismeeskonna soovitust peab kool järgima, kui sa vanemana selleks soovi avaldad.
Ideed lugemisoskuse treenimiseks
Mis puudutab lugemist, siis lugemise ja teksti mõistmise oskus on koolis tõesti tähtis, sest sellele toetub enamik õppeaineid. Sul on õigus, et 1. klassis õpitakse lugema. Esimese kooliaasta lõpuks peaks laps siiski oskama lugeda ladusalt, suutma vastata lihtsamatele loetul põhinevatele küsimustele ja saama aru tekstis antud korraldustest, muidu läheb tal raskeks. Lugemisoskusele saad kodus ise kaasa aidata. Lugege lapsega lihtsamaid tekste ja arutlege nende üle. Lase lapsel loetud tekste ümber jutustada. Võib juhtuda, et laps tunneb teksti suhtes tõrget. Nutuga teda lugema ei saa, kuid väikese kavalusega küll. Palu tal ette lugeda maitsva piruka retsept või kirjuta talle kiri – milline laps ei tahaks teada, mis vanemad talle kirjutavad? Samuti saad sõlmida kokkuleppe, et loete teksti lõikude kaupa vaheldumisi või loeb laps oma osa ja sina loed talle seejärel ette peatüki põnevast juturaamatust. Vaheldumisi lugemine aitab ka kohustusliku kirjanduse puhul. Sageli ootavad vanemad, et kool õpetab ja teeb kõik vajaliku, kuid ka kodune panus on ülioluline. Järjepidev harjutamine on eriti veidi nõrgematele lastele määrava tähtsusega. Et poega aidata, pole sul vaja spetsiifilisi pedagoogilisi teadmisi. Vajadusel saad lapse koduse toetamise nõu õpetajalt või Rajaleidja spetsialistidelt. Kõige tähtsam on aga õpetajaga avatult suhelda, temaga oma muresid ja küsimusi arutada. Küsi ka ise õpetajalt aktiivselt tagasisidet ja soovitusi, mida lapsega kodus teha. Kui tunned, et suhtlus õpetajaga on mingil põhjusel häiritud, pöördu kooli haridusliku erivajadusega õpilase õppe koordineerija poole.
Artikkel ilmus ajakirjas Pere ja Kodu septembris 2020.